Kjell Westö. "Terendus 38"

Kjell Westö

„Terendus 38 „

Rootsi keelest tõlkinud Tõnis Arnover

Toimetanud Hille Lagerspetz

Sari Põhjamaade romaan

Eesti Raamat 2014

287 lehekülge

Auhindadega pärjatud soomerootsi kirjanik Kjell Westö

•              1997 soome kirjandusauhind Tack för boken-medal

•              2001 Rootsi Kirjanduseakadeemia De Nios Vinterpris

•              2006 kirjandusauhind Finlandia

•              2008 Soome Lõvi rüütelkonna teenetemärk Pro Finlandia

•              2014 Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhind

•              2014 Rootsi kirjanduspreemia Aniarapriset  

Raamatu tegevustik algab 16. novembril 1938 sellega, et  kontoriametnik Matilda Wiik ei ilmu tööle advokaat Claes Thune büroosse. Järgmistel lehekülgedel kandub tegevus kaheksa kuud varasemasse aega märtsi 1938 ja kulgeb edasi kuni jõuab taas 16. novembrisse 1938.

280. leheküljel jutustatakse sellest, miks ja kuidas Matilda, relvastatud õiglusega võtab õigusemõistmise ja/või kättemaksu enda kätte. Lisaks Matilde loole on ruumi ka jutustaja Claes  Thune loole, kes on oma abikaasa ühele oma sõpradest kaotanud ja äsja lahutatud keskpärane advokaat ning diplomaat. Peategelaste lugudega põimuvad Claes Thune sõprade, kes kokku moodustavad kolmapäeva-klubi lood. Raamatu sündmustik leiab aset rahutul 1938 aastal, seetõttu hõlmavad raamatus olulise koha paremäärmuslike meeleolude pealetung maailmas, fašism, antisemitism, rassipuhtus ja juudiküsimus.

Raamatu oluline tegelane on Helsingi linn nagu ka Kjell Westö eelmises raamatus „Kus kõndisime kunagi: romaan ühest linnast ja meie soovist rohu seest välja paista“ 

( Eesti Raamat, 2011). Autor puistab rohkelt viiteid 1938 aasta Helsingi olustiku ja kultuuri kohta: kohvikud, tänavad, ärid, filmid, näitlejad ja muusikud. Nauditav lugeda, kahjuks äratundmisrõõm puudub.

Igal linnal peaks olema oma kirjanik, nii nagu Helsingil on rootsi keeles kirjutav Kjell Westö. Kes võiks Tallinna kirjanik olla? Keskaegsest Tallinnast kirjutab ületamatult Indrek Hargla, aga teisi autoreid ei meenugi.

Kjell Westö on üks mu lemmikuid. Olen lugenud kõik eesti keelde tõlgitud : „Bruusi juhtum“, „Lang“, „Kus kõndisime kunagi“. Nende seast on lemmik „ Kus kõndisime kunagi“.

Kas olen mina väsinud Kjell Westöst või on Kjell Westö väsinud oma kuuendas ja viimases romaanis, mis alles pärjati Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnaga, aga minu arvates oli raamatu stiil pisut ebaühtlane ja hüplev. Või on selle mulje aluseks tõlge. 

Aga peab tunnistama, et üllatus viimasel lehel oli vägev, kriminaalromaaniski ei saaks parem olla.

Autor lõpetab raamatu küsimusega lk. 278 : „Ta seisis seal, novembri hommikupoolik oli jahe ja läbipaistev nagu klaas, ja mõtles sellele, et maailm, mida ta oli tundnud ja millele oli pannud nii suuri lootusi, oli haihtunud olematuks: võib-olla ei olnud see kunagi olnudki?“

ÕS 2013: terendus- miraaž, kangastus

Leheküljel 274.“Terendus.

Nagu palju muudki.

Terve hommik ja terve elu tundus talle korraga ähmase terendusena.

Nagu mitte miski ei oleks olnud tõeline, nagu oleks kõik, mis ta oli ette võtnud, jäänud lõpetamata.

Nagu ei oleks maailmas piisavalt hapnikku, et ta saadaks hingata.“

Tuttav tunne, oleme nii ju isegi tundnud.
Raamatus mängiti  kostervalssi. Kujutan ette, et see võiks olla midagi sellist. Matti Louhivoori alustas küll laulmist 50-ndatel, aga laul on ehk sama.