Mihkel Nummert. A. Kirjad.

Mihkel Nummert

„A. Kirjad.“

Varrak 2014

Toimetanud Kalev Lattik

191 lehekülge

Minu eesti kirjanduse lugemise programmis esimene raamat sel aastal. Võtsin raamatukogu avariiulilt, aga siiski mitte pimemeetodil. Raamat oli Betty Alveri kirjanduspreemia nominent ja mul on kavas kõik nominendid läbi lugeda.

Tutvustusest:

Mihkel Nummerti esikromaani võib kõige lühemalt kokku võtta sõnadega, et tegu on teosega, mis kõneleb hea ja kurja vahelisest võitlusest – seda ka inimese enda sees – ning mille eesmärgiks on näidata, mis juhtub, kui müürid inimeste vahel kasvavad ületamatult kõrgeks. Autor on varem avaldanud novelle, neist viimane, „Psühholoogid maal”, ilmus 2010. aastal ajakirjas Looming

Raamatu kohta ei oskagi midagi väga öelda. Lugesin huviga läbi, aga mitte enamat.

Kaante vahel on mitu erinevat juttu. Esimene lugu on maalikunstniku kirglikust armastusest. Teine lugu on maailmalõpu lugu Tallinnast, inimesed on seletamatul kombel muundunud ohtlikeks zombideks ning isa koos oma pojaga üritab linnast pääseda. Üsna verine lugu täis laipu ja üleüldist kaost.

Kolmas lugu on kahest iidsest vastastikku asuvast vaenutsevast linnast ja nende vahel asuvast salapärasest lossist. Pärast veel salapärasemat lossi hävingut, asub lossi aednik teele, otsimaks oma puud.

Jutustusi seob see, et kõik need on oma naisele Kadrile saatnud ja kirjutanud mees, kes on vaimuhaiglas ravil.

Sellega juttude seotus minu jaoks ka lõppes, midagi rohkemat ma ei avastanud. Küllap oleksin pidanud mõistmiseks sümboleid tõlgendama. Minu jaoks  oleksid need jutud võinud samahästi olla ka üksikud novellid siduvate vahepaladeta, Kadri kirjadeta, oma mehele hullumajja. Kadri oma mehe jutte siiski tõlgendab, aga pealiskaudselt, lugejat haaramata.

Tahtmatult meenus  äsjaloetud A. Munro „Kerjustüdruk“, milles üksikud novellid olid kokku seotud romaaniks.  „A. Kirjad „ lugedes sellist tunnet ei tekkinud.

Tunnistan aga, et lugeda oli põnev, eriti kolmandat fantaasialugu kahest linnast. Autori stiil on ladus ja mitmekülgne. Esimest jutustust loed nagu ajalookroonikat, pidin kohe guugeldama, kas Joachim Mecklenberg ka päriselt olemas on. Teine jutustus on tõeline õudukas. Kolmandas loos vestab autor muinaslugu ja lugeja loeb kannatlikult, ei taha üle ridade libiseda.

Lk. 150 „ Salapärasesse metsa, millest Atrax oli talle rääkinud, Prius esimesel päeval ei jõudnud. Ei jõudnud ka järgmisel ega ülejärgmisel, ja edasi tuli vaid üks päev ja üks öö, ja need kaks aina vaheldusid, rohkem kordi, kui Priusest targemadki pead oleks osanud kokku lugeda. Päev oli alati valge ja värviline, algas hommikuga, kõik näis alati uus ja ainukordne, hiljem tuli tavaliselt päike, kuumus, tuul, mäed aga vahel ka vihm, vesi, pori. Mõnikord juhtus isegi , et Prius pidi päeva ajal vihma eest varju otsima, kaljunuki all kükitama ja unistama lõkketulest, mis peletaks temast välja külma ja märja, aga need olid harvad korrad, enamasti paistis päeval päike, taevas oli sinine ja puhus tuul. Tuuli õppis Prius mägedes hästi tundma. Oli tige ja terav põhjatuul, mis lõikas õelalt vastu nägu, oli salalik, justkui ülalt alla puhuv ja liiva järgi lõhnav idatuul, oli keerutav ja vihma toov läänetuul. Päris vaikne ei olnud mägedes kunagi, kurudes seevastu oli peaaegu tuulevaikne.

Päeva lõpetas alati õhtu, algul ilus värviline, kurnava päeva järel jahedust ja puhkust toov, seejärel kiiresti pimenev, nii et kui õnnestus leida midagi kuiva ja põlevat, süütas Prius lõkke, soojendas end selle paistel ja juhtus ka, et küpsetas midagi õhtusöögiks, enne kui end teki sisse pööras.“