Herbjørg Wassmo "Need silmapilgud"

Herbjørg Wassmo

„Need silmapilgud.“

Tõlkinud Riina Hanso

Sari Põhjamaade romaan

Eesti Raamat 2014

286 leheküljel saab ühe naise elu jutustatud, alates 15. eluaastast ning lõpetades kusagil varases keskeas.

Wassmo äratuntav ja äravahetamatu stiil: napp ning karge.

Meeleolukad looduskirjeldused nagu näiteks  lk. 24 „Suurte kivide vahel ilmuvad nähtavale kaks hahka ja nad liuglevad keerises, justkui ei toimukski  midagi. Isalinnu tumedatelt sulgedelt peegeldub vastu silla helk. Emalind on tavaline hallikaspruun. Taamal neemel on majadel must piirjoon, nagu oleks ta need sinna joonistanud.“

Wassmot lugeda on nagu vaadata maali:

Lk. 24 ema näo kohta: „Kahvatu. Tühi. Nagu värvimata unustatud pilt värviraamatus.“

Lk. 184 „Lõunakaarel mõraneb taevas violetseks triibuks.“

Selliseid kohti on palju. Peategelane on äärmiselt vastuvõtlik muljetele ja emotsioonide murdosakestele ja lugeja tunnetab neid koos temaga.

Kiidan ka tõlkijat.

Peategelase kohta oskan öelda, nagu ütles peategelase äi raamatus tema kohta ja seda üldsegi mitte halvustavalt: imelik naine.

Igatseb armastust, kuid ei tunne seda ära, kardab reetmist ja sulgub endasse. Kuigi ei tunne armastust, tunneb armukadedust. Ta ei küsi, kas ma armastan, vaid kas ma vihkan . Lk. 185 „Ja mees?  Kas ma vihkan teda, mõtleb ta. Ja vastab endale samal silmapilgul. Ei. Nad on teineteisega seotud.“

Eneseusalduse täielik puudumine ja enda kohandamine maailmaga.  Ta ärgitab end rõõmus olema. Annab sellele käsu kesta terve päeva.“

Lk. 42. „Aitab uskumisest, et ta peab laskma end puudutada, et teistele meeldida. Tegelikult talle ei meeldi, kui teda puudutatakse. See on jälk.“

Kogu selle ebakindluse ja eneseusalduse puudumise kiuste rühib naine raskusi ja iseennast trotsides edasi, kirjutab oma lugu ning murrab Norra šovinistliku ühiskonna tabusid.

Võib-olla kõige iseloomustavam on järgmine lõik lk. 278 „Ta mõtleb kuidas seda väljendada. See võtab aega. Kirjutamisel ja elamisel on vahe. Kui ta kirjutab, siis ta tahab uurida seda, mida ta elu juures ei mõista, elus aga laseb ta end segadusse ajada ja unustab kõik viited tegelikkusele.“

Väga delikaatselt kirjeldatakse peategelase väärdunud suhteid isaga lapsepõlves ja haigust. 

Kuigi mulle ei meeldi, kui raamatu tegelased jutustavad oma unenägusid, siis selles raamatus lugesin huviga, väga paljutähenduslikud leheküljed.

Raamat on meeldiv kohtumine kunagise lemmikkirjanikuga. Kuigi Dina ja Tora raamatute lugemisest on palju aega möödunud, aitab see autobiograafiliste sugemetega romaan paremini mõista kogu Wassmo loomingut. 
Herbjørg Wassmo: