Minna Lindgren "Surm õhtuhiies"

Minna Lindgren

„Surm õhtuhiies“.

Soome keelest tõlkinud Katrin Kurmiste

Varrak 2015

287 lehekülge.

Raamatu  võtsin lugemiseks, kuna arvasin, et tegemist on kriminaalromaaniga. Midagi sellelaadset nagu  Catharina Ingelman-Sundbergi  lustakas „Vanaproua, kes röövis panka“, mille ma tegelikult siiski pooleli jätsin.

Aga vaatamata mõningatele kriminaalsetele sugemetele on see pigem tõsine raamat vanurite elust Soome hooldekodus.

 Soome kirjanik Minna Lindgren on sündinud 1963 aastal ja pälvis 2008.aastal  Bonnieri ajakirjanduspreemia artikli eest, mis käsitles eakate inimeste elu hooldekodudes.  Autor kirjutas teemast, mida tundis ja teadis ja seda oli lugedes tunda. Läbi kumas heasüdamlik suhtumine oma tegelastesse, tõsistest probleemidest kirjutab autor ladusalt, humoorikalt  ja vaimukalt, üleliigsesse haletsemisse laskumata .  

Just paras lugemine 60 +le. Saab teada, mis ootab ees nii umbes 30 aasta pärast. Raamatu tegelased Siiri, Irma ja Anna Liisa on kõik enam kui 90 aastat vanad tarmukad prouad.

Raamat algab nii: „Igal hommikul, kui Siiri Kettunen üles ärkas, avastas ta, et ei ole ikka veel surnud. Siis ta tõusis , pesi ennast, pani riidesse ja sõi midagi hommiku-eineks. See käis aeglaselt, aga aega tal ometi oli.“

Raamatus on vaimukaid ütlusi.

Nii näiteks ütleb üks vanaproua noortele, et meie vanuses pole miski enam õudselt tähtis, vähemasti tervisele ohtlikud asjad mitte, nendega hirmutatakse vaid teiesuguseid, et te heaolu kätte ära ei sureks.

Anna-Liisa ütleb oma sõbrannadele, et siin me pole enne käinud. Mis oleks meil sadamasse isegi noorest peast asja olnud“, iseäranis kui arvestada, et meil noorust ei olnudki. Noorus  leiutati alles hiljem, siis kui meie juba tööst ja pere-elust üleni hõivatud olime.

Siiri tuleb arsti juurest ja mõtleb arsti jutu peale, kes ütles, et südamerütmihäired Siiri eas normaalsed on: „Ta seisis üksipäini liftis ja mõtiskles, mis kõik oli ta elus olnud normaalne: noorest peast kasvuvalud, menstruatsioonivalud, hirm raseduse ja sünnituse ees, keskea väsimus, unetus, peavalu ja soovimatus, vanuigi tuim pakitsus üle kogu keha, liigeste jäikus, pea kohin ja kõrvades surin ning nüüd ka siis südame rütmihäired. Aga mitte surm.“

Tõlge mulle meeldis, aga siin viimases lõigus soovimatus- mõtlesin ise välja, mida see võis tähendada.

Raamatut oli huvitav lugeda, ühelt poolt uudishimu, mis siis tõesti toimub kui 90 täis. Täna Soomes, 30 aastat hiljem meil. Mitte midagi eriti meeldivat: tervis läheb käest; abikaasad ja sõbrad surevad;  järeltulijad on tüdinud, et mitte öelda: ootavad, millal sured; hooldekodus kooritakse kõikvõimalike teenuste arvetega ja uimastatakse rohtudega.

Aga sa oled elus; võid uusi sõpru leida; sul on aega ja sa ei pea millestki hoolima; võid endale kõike lubada, ka natuke hull ja dementne olla. Võid kõik oma raamatud uuesti läbi lugeda. Ja mida kõike veel.

Üks peategelastest veedab meelsasti aega trammiga sõites. Autor jutustab trammisõitude juurde vanaproua silmade läbi nähtuna Helsingi linna uutest ja vanadest majadest, arhitektidest, sildadest ja parkidest. Huvitav lugemine, eriti kui Helsingit pisut tunned.

Siiri Kettunen, kes on klassikalise muusika austaja, räägib raamatus

Sibeliuse laulust  „Teemant märtsihangel“ („Demanten pa marssnön“), sõnade autor Wecksell.

Ilus laul kauni pealkirjaga. Sel aastal möödub 150 aastat Sibeliuse sünnist.

Laulab kuulus Soome sopran Karita Mattila. Hanged on küll südatalvised.

Kas raamat ka palju noorematele kui 60+ sobib, ei usu, on siiski pigem selline mõnus olukirjanduslik silmiavav lugu.