Berliin 11-13 mai 2015. I

3 päeva Berliinis oli mõeldud puhkuseks. 

Ooperimaja on tellingutes ja etendusi ei toimunud. Koomilises ooperis etendus küll Mozarti „Lucio Silla“, aga kuna olin reisil tütrega, ei tahtnud tema ooperikartust süvendada 16 aastase Mozart 3 ja poole tunni pikkuse ooperiga. Endal on muidugi kahju. 

Ooperit dirigeerib Berliini Koomilise Ooperi kapellmeister e. teine dirigent Kristiina Poska.

Ooperi asemel vaatasime Friedrichstadti kontserdimajas (Friedrichstadt Palast) äärmiselt ajuvaba  ja labast muusikali „The Wild“

Igav just ei olnud, sest jätkus imestamist, kuidas saab üks etendus nii jabur olla, ei sisu, ei tegu. Oli tsirkus: õhuakrobaadid, atleedid, trikirattur ja läbi rõnga hüppavad pöetud puudlid. Mõned tsirkusenumbrid olid huvitavad ja väga heal tasemel. Oli laulu ja viiulimängu, aga ma ei eksi kui ütlen, et vähemalt üks laul ei olnud otseesituses. Tantsud olid pigem varieteetantsud. Efektsed kostüümid, suurejooneline videolavastus, ilusad tüdrukud, seda küll.

Oleks, et ainult mina rahule ei jäänud, 27 aastane imestas ka, kuidas nii jabur etendus läheb täissaalidele.

Enamus aega hulkusin üksi linnas. Olen Berliinis käinud ja täieliku linnaekskursiooni teinud, seekord jalutasin Alexanderplatzilt Brandenburgi väravateni ja vaatasin, mis teele jäi.

Brandenburgi väravad olid omal kohal, kuigi esimesel päeval ma neile ligi ei saanud. Politsei oli tänava Angela Merkeli külaliste tõttu sulgenud.

Üle lossisilla Muuseumisaare (Museuminsel)  juures oli Lustpark kevade nautijaid täis.

Neue Wache juures õitsesid kastanid, ei saanud neistki peatumata mööda minna.

Unter den Lindenil käib suur ehitustöö, tänavalt läheb läbi uus metrooliin.

Jalutasin ajaloolisel Bebeli väljakul. 01.mail 1933 aastal põletasid natsionaalsotsialistidest üliõpilased ja õppejõud  Bebeli väljakul raamatuid, teiste hulgas Sigmund Freudi, Erich Kästneri, Heinrich Manni ja Kurt Tucholsky teoseid.

Raamatute põletamist väljakul meenutab Iisraeli kunstniku  Micha Ullmani mälestusmärk: väljaku pinnal klaasist plaadi on näha betoonseintega ruum tühja valge raamaturiiuliga. Mälestusmärgil on lilled,  seekord ka raamat. 

Raamatut uurides meenus, et saksa rahva  traumaatilisest kogemusest seoses möödunud sõjaga ja võimetusest sõjast üle saada on hästi kirjutanud  ka üks mu lemmikkirjanike W.G. Sebald  Zürichi loengute raamatus „Õhusõda ja kirjandus“ (LR 17-18 2013).

Bebeli väljaku lähistel on Heinrich Heine mälestusmärk, mulle meeldis epitaaf mälestusmärgil:

  .

Gorki teatri taga tahab üks grandioosne skulptuur aknast sisse piiluda.

Kui juba jutt sõjale läks ,siis  Berliini tänavatel olid ülesseatud näituseboksid „Berliini in Frühling 1945“. Huvitav ja vapustav näitus. Berliinis said noored, kes minuga kaasas, võimsa sõjavastasuse doosi. Ma nägin seda ja me rääkisime sellest, kuidas neile mõjus nimetatud näitus ja Berliini müüri muuseum, samuti lihtne näitus Berliini müüri purunemise aastapäevaks Potsdami väljaku kaubanduskeskuses. 

Check Point Charlie on rohkem selline naljakas turistide tõmbenumber, mille juures saab lõbusate sellidega pilti teha.

Kulturfoorum on  muuseumide, kontserdisaalide ja raamatukogude kompleks, samuti  Berliini Filharmoonikute asupaik. Järgmise päeva veetsin Gemäldegaleries, sellest kirjutan homme.

Filharmoonia hoone (arhitekt  Hans Scharoun ) aastatest  1960-1963, meenutas mulle Vanemuise hoonet Tartus.

Ma ei olnud  isekas ja ei otsinud klassikalise muusika kontserti ,vaid veetsin õhtu koos noortega hiigelsuures õlleaias „Hofbräu München“.

Kulinaarsetest teemadest ka. „In Berlin ist Spargelzeit“, ütles reklaam. Sõin minagi Berliinis esimest korda spargleid, hollandi kastmes, mille tulemusel otsustasin hakata spargleid kasvatama ja õppida selgeks korraliku hollandi kastme tegemise.

Kantine deluxes tõi ettekandja lauda tahvelarvuti, menüüst tuli oma isiklik toiduvalik teha ja kööki saata. Kuid toit valmis, saabus teade ja võis toidule järgi minna. Digiajastu on jõudnud söögikohtadesse