Massimo Gramellini "Ilusaid unenägusid"

Massimo Gramellini

„Ilusaid unenägusid“

Itaalia keelest tõlkinud Auli Haabpiht.

Kirjastus „Tänapäev“2015

Sari „Punane raamat“

170 lehekülge

Raamatu sisu on lühidalt ümberjutustatav. Poiss kaotab 9 aastaselt ema. Ta  proovib emaarmastuse puudumist kompenseerida teiste inimeste lähedusega, kuid põrkab mittemõistmisele ja nii möödub lapsepõlv arglikult, hirmunult ja enesehaletsuse küüsis. Täiskasvanunagi kannatab ta enda arvates emaarmastusest ilmajäämise tõttu, suutmata armastust ise anda ja vastu võtta. Suhted isaga on külmad, suhted naistega ei suju, esimene abielu puruneb. Missugune naine  kannatakski  välja meest, kes ikka veel 40 aastat tagasi surnud ema leinab. Nüüd, 40 aastat hiljem, saab peategelane teada ema surma üksikasjad, hindab mitmed mälestused ümber, näeb oma lapsepõlve teisiti ning vabaneb aastatepikkusest ängist.

Massimo Gramellini jutustab lugu oma isiklikust katastroofist.  Järelsõnas autor teatab, et kavandas raamatu  ühe ööga, kirjutas kolme nädalaga ja 6 kuud luges üle ja parandas.

Et selline pikk lein ja sügavad läbielamised ei tunduks kummalisena , tuleb tunda ja arvestada Itaalia „mammakultuuriga“.

Autor ise kirjutab selle kohta lk. 34 nii „Pole lihtne jääda orvuks memmepoegade maal. Loomulikult on see ka enesehaletsejate maa, kus ühe vanema kaotusest õrnas eas, kui seda hästi eksponeerida, võib tekitada endale aupaiste või kasutada seda ära karistamatuse kilbi loomiseks. Siiski, ohvri rolli jaoks tuleb olla eemale tõrjutud.“

Raamat juhtis pikka aega Itaalia bestsellerite edetabelit ja on tõlgitud 34 keelde.

Lugu on täis tundeid, kahtlusi, hirme ja enesesüüdistusi, aga kirjutatud peenetundeliselt. On ka huumorit ja loole tagantjärgivaataja peent irooniat.  Liigutav raamat, kuid mitte ainult pisaratekiskuja.

Selge ja karge kirjaviisiga, ei mingit ilutsemist ega sentimentaalsust, poeetiline raamat.

Suurepärane tõlge aitas sellele hinnangule kindlasti kaasa.

Selleks ,et raamatut  mõista, ei pea ise kirjeldatud kogema, kuid kindlasti sobib see raamat väga hästi lugemiseks samasuguse kurva kogemusega inimestele. Kirjutab ju autorgi järelsõnas, et tegemist on omalaadse psühhoanalüütilise teosega.

Raamatus on viiteid mitmetele lauludele ja plaatidele, mida peategelane kuulab, aga minu arvates sobib siia kõige paremini  Bixio laul „Mamma“ kauge aja lapstähe Robertino Loretti esituses.