P.Hindemith "Cardillac" Estonias 14.mail 2015

Ferdinand Lioni libreto E. T. A. Hoffmanni novelli „Das Fräulein von Scuderi“ ainetel

Maailmaesietendus 9. novembril 1926 Dresdeni Semperoperis

Esietendus Rahvusooperis Estonia 14. mail 2015

Dirigent: Vello Pähn 

Lavastaja: Vilppu Kiljunen (Soome)

Kunstnik: Kimmo Viskari (Soome)

Valguskunstnik: Anton Kulagin

Osades:

Cardillac, kullassepp: Rauno Elp

Cardillaci tütar: Tamara Gallo (USA)

Ohvitser: Jyrki Anttila (Soome Rahvusooper)

Kullakaupmees: Mart Laur

Kavaler: Sergiu Saplacan (Rumeenia)

Daam: Heli Veskus

Politseiülem: Pavlo Balakin

Hindemithi ooperimuusikaga  tegin esmakordselt tutvust 2013 aastal - Estonia kammersaalis lavastas Aarne Mikk ooperi „Pikk jõulueine“.
„ Cardillaci“  tunduvalt varasem helikeel oli mulle vastuvõetavam, neid kahte ooperit lahutab ligi 40 aastat. „Cardillac“ meeldis väga, niivõrd huvitav, mitmekesine ja jõuline muusika. Nautisin lisaks solistidele ka orkestri võrratut esinemist. Lubasin sõbrannale, et vaatan ooperit veel kord teises kooseisus koos temaga, teen seda orkestri tähelepanelikumaks kuulamiseks.

Seekord olin esietendusel koos abikaasaga, kes usina raadiokuulajana  ütles, et teab  Hindemithist väga palju, aga kui tema muusikat mängitakse, keerab teisele jaamale.  Lõpus tunnistas abikaasa, et oli huvitav jälgida ning leidis üles ka meloodiad, mille puudumise üle algul kurtis.

Reklaamis tutvustatakse kui  briljantset krimiooperit.

Tegevuspaik on linn, kus otsitakse mõrvarit. Rahvas on hirmul, politseiülem lubab, et mõrvar leitakse peagi, kasutusele on võetud uus vahend juurdluse läbiviimiseks-Põlev Kamber.

Mõrvari ohvreid seob detail, et kõik nad on ostnud kullast ehte Cardillacilt, rahva poolt ülistatud kullasepalt.

Kuningaski soovib ehet osta, kuid Cardillac, soovimata Kuninga surma, veenab ta ostust loobuma.

Kaunis Daam nõuab, et Kavaler  ostaks talle Cardillacilt kõige ilusama ehte, lubades tasuks anduda. Kui Kavaler saabub ihaldatud ehtega, pistetakse ta õhtu-hämaruses surnuks.

Cardillaci tütar on armusuhteis Ohvitseriga ning planeerib põgenemist.

Ohvitser ostab Cardillacilt kauni kuldketi.

Kullakaupmees (Mart Laur), kes kahtlustab kullaseppa, jälitab teda öösel ja näeb kui Cardillac ööpimeduses  ründab Ohvitseri. Ohvitser saab haavata, kuid ei reeda tulevast äia ja viitab hoopis pimeduses hiilivale Kullakaupmehele, kes viiakse Põlevasse Kambrisse. Cardillaci piinab südametunnistus, ta tunnistab teo üles. Cardillaci alles ülistanud rahvahulk ründab teda ja kullasepp sureb haavadesse.

Krimitelg ooperis kannab vaimsemat teemat kunstniku ja tema loomingu suhtest.

Cardillacist saab mõrvar, kuna geniaalne kunstnik ei suuda lahkuda oma teostest. “Loodu peab looja juurde tagasi pöörduma“, laulab ta.

Siinjuures on pärast etendust huvitav lugeda kava, kus avaldatakse Eesti kunstnike mõtteid kunstniku ja kunstiteose vahekorrast.

Ilmselgelt on see Rauno Elpi ooper. Mulle meeldis väga tema laul, kuid töötoa liikumises oli häirivat ja segavat  rabelemist.

Häid esitusi oli teisigi.

Meeldis Heli Veskuse Daami aaria „Zeit vergeht“ I vaatusest. Siin see aaria YouTubest leituna Tšehhi lauljanna Hannah Esther Minutillo  esituses. 

Meeldejääv oli ka Soome tenori  Jyrki Anttila mehine esitus.

Märkimisväärne oli lava- ja kostüümikunstniku töö. Laval äärmiselt urbanistlik keskkond. Kumer lavakujundus, kõikjal ka lavapõrandal sein akendega, kõik punane, mida iganes see siis rõhutab- verist draamat, kirge.

Ekstravagantsed ülepakutud stiilis õukonnakostüümid- eranditult valged ja mustad, lihtrahval punane. Kõik spordijalatsites, aga ega teisti ei saakski kumeral akendega seinal, mis oli lavapõrandaks, turnida.

Cardillaci töötoas hiiglaslik ehetega ülekoormatud kullast käsi laest rippumas.

Kavalehe kohaselt ei mängita Cardillaci ooperilavadel palju. Ooper lavastati Viini Riigiooperis 2012 aastal ning on taas kavas juunis 2015. Vaatasin trailerit ja pilte, tundub, et Estonia lavastus meeldib mulle rohkemgi. Piltide ja traileri järgi on Viini lavastus traagiline ja morbiidne. Estonia värviküllases lavastuses on mõtlemapanevat traagikat, kuid on ka parasjagu ajastuülest irooniat.