Jojo Moyes "Kui kõik kokku liita"

Jojo Moyes

„Kui kõik kokku liita“

Inglise keelest tõlkinud Lii Tõnismann

Kunst 2015

396 lehekülge

Raamatu võtsin lugeda, kuna sama autori „Mina enne sind“ oli kaasakiskuv armastuslugu. „Kui kõik kokku liita“ ei olnud päris minu raamat, kuid selline ladusalt kirjutatud naistekas. Mind häiris, et autor tõstatas palju probleeme, kuid pakkus neile minu arvates liiga lihtsaid lahendusi. Näiteks mõned: koolikiusamine, laste arvutisõltuvus, teistsugune olek, rikkus ja vaesuse suhtelisus, kui võtad raha, mis kuulub teisele, kas see on vargus ja kas see on andestatav, kui oled tõesti hädas.

Peategelane on noor naine, kes töötab koristajana. Naise abikaasa on aja maha võtnud, elab ema juures ja paraneb depressioonist.  Naine kasvatab üksi mehe teismelist poega, kes on gooti ja  nende ühist tütart, kes on üliandekas matemaatikas (Aspergeri sündroom).

Naine jääb mitmest töökohast ilma ning satub veel suurematesse rahalistesse raskustesse. Tütrel on võimalus pääseda eriti andekatele  lastele mõeldud  stipendiumiga erakooli, kuid selleks on vaja ka endal rahaliselt panustada. Naine võtab kahe lapse ja koeraga ette mitmepäevase teekonna šotimaale, kus toimub matemaatika olümpiaad. Olümpiaadi võiduraha, kui tütar võidab, lahendaks probleemid. Sõit kodugaraazist võetud mehe vana Rolls-Roycega ebaõnnestub,  appi tuleb üks naise tööandjatest, arvutiärimees, kes parajasti on insaiderluse eest töölt kõrvaldatud. Nii saab alguse pikk ja seiklusterohke teekond.  Aga lõpp hea, kõik hea.

Raamatu peategelaste vahel arenes lk. 158 selline vestlus:

„„Rikas ollakse siis, kui on võimalik mis tahes arve kohe ära maksta , ilma et peaks selle peale mõtlemagi. Rikas oled siis, kui saad puhkusele minna või jõulud üle elatud, ilma et peaks jaanuari või veebruari arvelt laenu tegema. Tegelikult tähendabki rikas seda, et i peakogu aeg muudkui pagana raha peale mõtlema.“

„Kõik mõtlevad rahast, isegi päris rikkad.“

„Jah, aga teie mõtlete, kuidas raha kasvama panna, et saaks rohkem. Mina aga seda, kuidas ometi niipaljukest kokku kraapida, et nädal otsa ära elaks“.“

See rikkus vs. vaesus tuletas meelde Evelin Ilvese raamatut „Kirju“. Pole ise lugenud, aga lugesin A. Saagimi päris head retsensiooni Postimehes http://elu24.postimees.ee/3299417/arvustus-evelini-kolgata-tee-sai-kaante-vahele

Mõtlesin, et ehk retsensiooni autor rebis üksikud lõigud raamatust välja ja keskendus liialt neile. Värsket „Ekspressi“ sirvides tundus, et kõik keskendusid  just nimelt sellele lõigule: «Nüüd on mu sissetulek null, mul ei ole tööd, kodu, autot, mitte midagi… Pole isegi töötu abiraha õigust. Sotsiaalsed garantiid kehtivad riigipeale, aga tema lahutatud kaasa pea üheksa-aastane tegevus on võrdsustatud koduperenaise omaga. Järelikult ütleb riik, et ühiskondlike teemadega ja heategevusega tegelemine on tema silmis üks suur null. Olgu siis pealegi. Eks samme hakatakse siin riigis võib-olla siis astuma, kui sellisesse situatsiooni satub keegi, kes ei saa hakkama. Kui näiteks riigipea endine abikaasa lõpetab rentslis… Õnneks on mul head sõbrad, kellele vajaduse korral toetuda.»

Kuna ma „Kirjut“ tõenäoliselt kunagi ei loe, siis ei saa raamatu kohta tervikuna  midagi öelda.

Jojo Moyesi raamat on igatahes innustav ja optimismi süstiv  ka neile naistele, kes tema raamatu  kangelannaga sarnast koormat kannavad. Kui kõigi ellu ei tulegi prints valgel hobusel, siis nii nagu Jessica ütleb: „Kõik saab korda“. Hakkama saab nii või teisiti.