"Inimese mõõt" kinos.

„Inimese mõõt.“

Originaalpealkiri

La loi du marché

Prantsusmaa 2015

Režissöör Stéphane Brizé

Osades

Vincent Lindon, Karine de Mirbeck, Matthieu Schaller

See oli hoopis teistmoodi film, kui kunstilise filmina hajunud nägema, pigem nagu mingi reality. Filmis ei olnud ühtegi ilusat inimest, nii et mitte keegi, isegi peategelane ei tundunud näitlejana. 

Cannes’is parima näitleja auhinnaga pärjatud Vincent Lindon on sümpaatne härrasmees.

Sisult väga aktuaalne.  Ega töötu elu Prantsusmaal ei erine väga töötaolekust Eestis.  Olen lugenud, et töötukassa külastus toob harva töökoha ja et ka meil siin  korraldatakse  töötutele mõnikord mõttetuid kursusi. Videotrenni töötutele meil vist ei korraldata ja skaibis tööintervjuusid ka mitte.  Kas panga laenuhaldurid ka võlanõustajatena tegutsevad, ma ei tea. Tõenäoliselt jälgitakse ka meid kaubanduskeskuste valvekaameratest.

Ühesõnaga on see film väga realistlik.

Filmi lõpp ja pealkiri panid mõtlema selle üle , kas inimene peab raha pärast valmis olema igasuguseks tööks.  Ja mida teha siis, kui see töö vastu hakkab ja tekitab moraalseid piinu.  Filmis pole tegemist küll mingi ebaseadusliku narkokulleri või palgamõrvari tööga. Peategelane töötab suures kaupluses turvamehena, peab jälgima ostjaid  ja ka kaastöötajaid. Juhtkond ei andesta pisimatki pettust. Ka seda kui kassiir ainult oma kliendikaardi ostja ostudelt läbi tõmbab ja nii punkte kogub.

Tõenäoliselt olen ma professionaalse kretinismi küüsis, aga arvan, et vargus on vargus, sõltumata selle toimepaneku põhjusest või suurusest. Ja kui kõik mu lapsed veel väiksed olid ,olin valmis vastu võtma igasuguse töö.  Õnneks ei ole ma elus pidanud neid valikuid tegema ja õpitud eriala on mind toitnud.

See film tekitab mõtteid. Haakus hästi viimati loetud raamatu, Jojo Moyes „Kui kõik kokku liita“ ja  mõtisklustega  materiaalse ja inimliku rikkuse ja vaesuse teemadel.