Tan
Twan Eng
"Õhtuste
udude aed"
Tõlkinud
Triin Tael
Kirjastus
Varrak 2015
Sari
„Moodne aeg“
373
lehekülge
Raamatu
moto
„On olemas mälu jumalanna
Mnemosyne, aga unustamise jumalannat ei ole. Ometi peaks olema, kuna nad on
kaksikõed, kaksikväed, ja kõnnivad üks ühel, teine teisel pool meid, vaieldes
kogu tee surmani, kummal on ülemvõim meie ning selle üle, kes me oleme.“
Richard
Holmes „Looklemine läbi mälu ja unustamise“.
Väga
hästi kirjutatud kauni keelega raamat ja sama hästi tõlgitud.
Mõned juhsulikult valitud või meeldejäänud väljendid:
Õhk
on puhas nagu poleks ükski elusolend seda iialgi sisse hinganud.
Maailm
läks erksamaks, pleegitades kuu ja tähed.
Sadama
hakkav vihm lõhnas õhus kargelt ja metalselt, just nagu oleks see pilvedesse maetud
välgult kõrvetada saanud.
Retkeks
kuuvalgust laenama.
Igalt
lehelt võib leida selliseid pärleid. Tänud tõlkijale, kes on osanud seda
poeesiat edasi anda.
Raamatus
on ühte põimitud mitu teemat: aia teema, mälu ja unustamise teema,
sõjakoleduste teema, andestamise teema.
Enim
paelus mind aiateema. Raamatu üks peategelane Arimoto on endine Jaapani keisri
aednik, kes elab Malaisia mägedes.
Jaapani
aedu ei ole ma kahjuks näinud, küll aga vaimustusin Hiina reisil hiina aedadest. Mind
köitis just vaadete rohkus ja mitmekesisus. Igast lähtekohast avanes uus ja kaunis vaade. Seejuures ei olnud
aias peaaegu üldse värvilisi lilli. Kivid,
vesi, roheline- ja kõik. Kodus oma aeda kujundades, kujundamine on küll liiga kõrgelennuline sõna aia jaoks, mida
töö ja kõige muu kõrvalt pean, olen silmas pidanud just seda, kuidas aed ühest
või teisest aknast paistab.
Enne
Birgitta festivali avaetendust käisime
sõbrannaga Kadriorus jalutamas, avastasin enda jaoks Kadrioru jaapani aia. Mõelda vaid, ma ei olnud sellest
kuulnud ega lugenud. Häbi mulle, neli korda aastas käin välismaal, aga lähimaid
vaatamisväärsusi ei tunne! Kaunid vaated Kadriorust:
Kaugenesin
liialt raamatust. Arimoto, endine Jaapani keisri aednik, selgitab raamatus, et
kasutab aias laenatud loodusvaadet.
Lk.
160: „Selle tegemiseks on neli moodust, seletas Arimoto: enshaku -kauge laenamine- hõlmas mägesid ja
künkaid; rinshaku kasutas ära naaberkrundi tunnusjooni: funshaku võttis
materjali maastikust ja gypshaku tõi mängu pilved, tuule ja vihma“
LK.
33 „Isegi läbi puhmaste voogav tuul on
vale kõlaga, sest alusmetsal on lubatud liiga tihedaks ja liiga kõrgeks
kasvada.“
Kaunis!
Just seda ma kogesin hiina aedades, saan nüüd tagantjärgi aru.
Loomulikult
ei ole aia teema raamatus põhiteema.
Malaisia
ajaloost ei teadnud ma mitte midagi, nüüd pisut tean.
Teise
maailmasõja ajal okupeeris Jaapan Malaisia. Pärast teist maailmasõda kurnas
tollase nimega Malaiat kommunistide partisanisõda. Auto
kirjutab oma märkustes, et Malaia oli üks väheseid riike maailmas, kes sissikommunistide
vastuhaku seljatas.
Aia
kõrval keskendub raamat ajaloosündmustele. Peategelane Yun Ling viibis noore neiuna
Jaapani okupatsiooni ajal sunnitöölaagris, kus tema õde suri. Sõja lõpus tuleb Yun
Ling Malaia mägismaale, sooviga leida Jaapani keisri aednik Arimoto, et tellida
temalt õe mälestuseks jaapani aed. Selline aia nagu nad õega Kyotos nägid ja
millest nad sunnitöövanglas päevast päeva rääkisid. Arimoto ei ole nõus aeda
rajama, kuid võtab Yun Lingi oma õpipoisiks, et naine rajaks ise aia.
Hiljem
sissisõja aegu, on Yun Ling tagasi mägismaal , aias, mille Arimoto talle pärandas. Yun Ling on lõpetanud töö
kohtunikuna, arstid on kinnitanud, et ta on ravimatult haige ning tema mälu hakkab teda maha jätma. Sellest ka
moto raamatu alguses.
Lisaks
saab raamatust palju teada Aasia kultuuri kohta: toidud, teeistandused, jaapani kuulsad puulõiked, tätoveeringud. Umbes poole
pealt tuleb sisse spiooni teema ja on põnev lugeda.
Väärt
lugemine kõigile neile, kes loevad meelsasti Aasia kirjandust.
Ühe
tegelase lemmikmuusika oli Chopini I klaverikontserdist „Larghetto“
erinevates esitustes. Siin mängib pala Yundi
Li, keda Emily ei saanud kuulata, sest pianist on alles 26 aastane. Mina käisin Yundi
Li kontserdil Estonia kontserdisaalis 2014 aastal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar