Carin Mannheimer "Viimasel minutil" Draamateatris

„Viimasel minutil“

Carin Mannheimer

Lavastaja Aleksander Eelmaa

Kunstnik Krista Tool (külalisena)

Valguskunstnik Priidu Adlas (Vaba Lava)

Muusikaline kujundaja Lauri-Dag Tüür (külalisena)

Tõlkinud Anu Saluäär-Kall

Osades Kaie Mihkelson, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Markus Luik, Raimo Pass ja  Harriet Toompere.

Kolm vanadaami, üks neist lesk, teine abielukriisis ja kolmas pole kordagi abielus olnud. Ühe peategelase kaks tütart.  2 meest ka: värske leskmees ja homost sotsiaaltöötaja. Selline tegelaste galerii.

Kolme vanadaami, teksti kohaselt kõvasti üle 80 eluaasta, mängisid ca 20 aastat nooremad daamid. Eks see vanaduse mängimine lisas etendusele kõvasti vürtsi. Kohati tundus, et Ülle Kaljuste mängib üle, aga kui järele mõelda, olen kuraasikaid vanadaame näinud nii meil kui mujal. Kaie Mihkelson tundus 11. reast liiga noor ja kõbus, aga ka eakaid vanadaame on piisavalt.
Mind siiksi häiris Ülle Kaljuste mängumaneeri kohatine sarnasus Ita Everiga, olgu see siis taotluslik või mitte. 

Kui kasuka selga pani, siis Ever mis Ever. 
Kõige mõnusam oli  memmelik Maria Klenskaja. Lisaks tekstile kõik need peapöörded, grimassid, liigutused, kõik oli Klenskajal paigas.

Sel aastal mängitakse lavastust suures saalis, eelmisel aastal väikeses saalis. Arvan, et väikse saaliga läks kaduma suur osa etenduse intiimsusest ning tagumistest ridadest  vaadates lähevad kaotsi näitlejate näoilmed, pilguvahetused, mikrotasand ühesõnaga. Sellest on kahju.  Aga eelmisel hooajal ei olnud piletit võimalik saada, nüüd tänu suurele saalile on.

Oli huvitavaid stseene, näiteks  lambipirni vahetamine tangomuusika saatel. Lavaline liikumine oli täpselt välja timmitud, kõik need toetamised, tõstmised ja lohistamised.

60 + aastaselt on etenduse vaatamine nagu tõtt vaatamine oma tulevikuga. Veel on aega midagi ümber sättida.  Tõenäoliselt sain naerda rohkem kui nooremad teatrikülastajad, seda  suuresti  tärkavast äratundmisrõõmust. Andekas ja vaimukas tekst. Lustakas õhtu on garanteeritud. Paneb mõtlema ka, vähemalt vanemaid inimesi, ehk ka nende tütreid. „Millal muutuvad emad oma tütardele koormaks“, küsib Marianne.

Ise läksin vaatama abikaasata, koos sõbrannaga, mõtlesin, et naiste tükk, aga sobib ka meestele.

Tasub lugeda, mida Pilleriin Purje „Sirbis“ kirjutas. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/vananemise-talutav-kergus/