6. oktoober 2015

Molière' "Tartuffe" Eesti Draamateatris


















Molière
„Tartuffe
Esietendus Draamateatris 04.10.2015
Prantsuse keelest tõlkinud August Sang
Lavastaja Lembit Peterson (Theatrum)
Kunstnik Lilja Blumenfeld (külalisena)
Valguskunstnik Triin Suvi
Liikumisjuht Tiina Mölder (külalisena)
Muusikaline kujundaja Marius Peterson (Theatrum).

Osades:
Rein Oja- Orgon
Maria Klenskaja- proua Pernelle, Orgoni ema
Liina Olmaru (külalisena)- Elmire, Orgoni naine
Uku Uusberg- Damis, Orgoni poeg
Mari-Liis Lill- Mariane, Orgoni tütar
Robert Annus- Valère, Mariane'i armsam
Indrek Sammul- Cléante, Elmire'i vend
Marius Peterson (Theatrum)- Tartuffe
Hilje Murel- Dorine, Mariane'i toaneitsi
Aleksander Eelmaa-härra Loyal
Tarmo Song (Theatrum)-politseimeister.

Näidendi esmaettekanne toimus 12. mai 1664 Verssaille’s, kohe pärast seda keelas Louis XIV näidendi esitamise. Kuigi kuningale näidend meeldis, andis ta järele kirikule ja mõjukatele aadlikele, kellele religioosset silmakirjalikkust naeruvääristav näidend ei meeldinud.  Tartuffe esimene versioon ei ole säilinud. Mitmekordselt ümberkirjutatud näidend esietendus suure menuga taas 1669.a.
Saatesõnas „Tartuffe’ile“ ütleb Moliere:
„Käesolev komöödia on tekitanud rohkesti kära, seda on kaua taga kiusatud; ning inimesed, keda see käsitleb, on selgesti näidanud, et neil Prantsusmaal on suurem võim kui kõigil teistel, keda seni olen laval kujutanud. Markiid, eputajad, sarvekandjad ja arstid on vaikselt talunud, et neid toodi lavale, ja tegid näo, nagu lõbustaksid neist maalitud pildid neid samuti nagu kõiki teisigi. Kuid teesklejad ei mõistnud nalja: kohe vihastasid nad ja panid imeks mu julgust, kui söendasin nähtavale tuua nende väänlused ja maha teha tegevust, millesse oli segatud nii  palju auväärt inimesi. Seda roima ei suutnud nad mulle andestada ning asusid kõik kohutava vihaga minu komöödia kallale.“
See tekst on pärit kavast, samuti leiab sealt Ants Orase tõlkes Moliere’i kolm palvekirja kuningale komöödia „Tartuffe “ kohta.

Eelarvamused värssdraama osas võib kõrvale jätta ja vaadata! Minu abikaasa küsis, kas see on värssides, kuid talle meeldis. Tõsi on aga see, et värssdraama sunnib tekstiga kaasas käima, et öeldut tabada, ja ei lase mõttel uitama minna.
Vaimukas ja hästi ette kantud tekst. Rõhud ja pausid paigas, toonitades kord teksti mõtestatust, kord riimi rõhutamisega lisamaks komöödia elemente. Näitlejate selge intonatsioon, etendus oli  viimastesse ridadessegi hästi kuuldav. Meeldis ka see, et näitlejad lava esiplaanil rääkisid publikule ja publikuga.

Ajastutruud, nii ma arvan,  ja huvitavad kostüümid.
Mõjuv muusikaline kujundus- orelipalad sobisid suurepäraselt ja seekord on need ka kava viimasel lehel nimetatud.
Lavaline liikumine, see sagin ja jooksmine,  jääb algul küll veidi arusaamatuks, aga lõpus tundub täpselt väljamõõdetuna ja tuleb asjale kasuks.

Näitlejatest oli minu lemmik Maria Klenskaja võimuka matrooni osas, kaasahaarav sissejuhatus etendusele.











Ka Liina Olmaru, kui ta lavale ilmus, meenus mulle Byroni värss „ta oma kauniduses käib“.
Muidugi Marius Petersoni Tartuffe. Tema Tartuffe ei ole keskaegne kelm vaid tark ja külmavereline silmakirjatseja, kes end ei paljasta enne kui soovitu käes. Siirast usukummardamist on  võltsvagadusest tõesti raske eristada.





Etendus on ühelt poolt ajastutruu komöödia ning naljakas seetõttu ning teiselt poolt sunnib tahtmatult paralleele tõmbama tänapäevaga. Silmakirjalikkus ei ole kadunud sajandite sügavusse vaid alles ka 21. sajandil. Eesmärk pühendab abinõu; käige minu sõnade, mitte mu tegude järgi- need printsiibid on sama vanad kui inimkond.  Seetõttu mõjuski rõhutatult ajastutruu komöödia üpriski kaasaegselt. Jällegi Moliere’lt: „Komöödia kohuseks on parandada inimesi neid lõbustades“
Väga hea lavastus, minu arvates oli just selline komöödia oli Draamateatri repertuaaris puudu
Esietendusel  oli kohal mitmeid teatrikriitikuid, küllap ilmub õige pea mõni tõeline arvustus.
Pildid teatri kodulehelt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar