Molière
„Tartuffe “
Esietendus Draamateatris
04.10.2015
Prantsuse keelest tõlkinud
August Sang
Lavastaja Lembit
Peterson (Theatrum)
Kunstnik Lilja Blumenfeld (külalisena)
Valguskunstnik Triin Suvi
Liikumisjuht Tiina Mölder (külalisena)
Muusikaline kujundaja Marius Peterson (Theatrum).
Kunstnik Lilja Blumenfeld (külalisena)
Valguskunstnik Triin Suvi
Liikumisjuht Tiina Mölder (külalisena)
Muusikaline kujundaja Marius Peterson (Theatrum).
Osades:
Rein Oja- Orgon
Maria Klenskaja- proua
Pernelle, Orgoni ema
Liina Olmaru (külalisena)-
Elmire, Orgoni naine
Uku Uusberg- Damis, Orgoni
poeg
Mari-Liis Lill- Mariane,
Orgoni tütar
Robert Annus- Valère,
Mariane'i armsam
Indrek Sammul- Cléante,
Elmire'i vend
Marius
Peterson (Theatrum)- Tartuffe
Hilje Murel- Dorine,
Mariane'i toaneitsi
Aleksander Eelmaa-härra
Loyal
Tarmo
Song (Theatrum)-politseimeister.
Näidendi esmaettekanne
toimus 12. mai 1664 Verssaille’s, kohe pärast seda keelas Louis XIV näidendi
esitamise. Kuigi kuningale näidend meeldis, andis ta järele kirikule ja
mõjukatele aadlikele, kellele religioosset silmakirjalikkust naeruvääristav
näidend ei meeldinud. Tartuffe esimene versioon ei ole säilinud.
Mitmekordselt ümberkirjutatud näidend esietendus suure menuga taas 1669. a.
Saatesõnas „Tartuffe’ile“
ütleb Moliere:
„Käesolev komöödia on
tekitanud rohkesti kära, seda on kaua taga kiusatud; ning inimesed, keda see
käsitleb, on selgesti näidanud, et neil Prantsusmaal on suurem võim kui kõigil
teistel, keda seni olen laval kujutanud. Markiid, eputajad, sarvekandjad ja
arstid on vaikselt talunud, et neid toodi lavale, ja tegid näo, nagu
lõbustaksid neist maalitud pildid neid samuti nagu kõiki teisigi. Kuid
teesklejad ei mõistnud nalja: kohe vihastasid nad ja panid imeks mu julgust,
kui söendasin nähtavale tuua nende väänlused ja maha teha tegevust, millesse
oli segatud nii palju auväärt inimesi. Seda roima ei suutnud nad mulle andestada
ning asusid kõik kohutava vihaga minu komöödia kallale.“
See tekst on pärit kavast,
samuti leiab sealt Ants Orase tõlkes Moliere’i kolm palvekirja kuningale
komöödia „Tartuffe “ kohta.
Eelarvamused värssdraama
osas võib kõrvale jätta ja vaadata! Minu abikaasa küsis, kas see on värssides,
kuid talle meeldis. Tõsi on aga see, et värssdraama sunnib tekstiga kaasas
käima, et öeldut tabada, ja ei lase mõttel uitama minna.
Vaimukas ja hästi ette
kantud tekst. Rõhud ja pausid paigas, toonitades kord teksti mõtestatust, kord riimi
rõhutamisega lisamaks komöödia elemente. Näitlejate selge intonatsioon, etendus
oli viimastesse ridadessegi hästi
kuuldav. Meeldis ka see, et näitlejad lava esiplaanil rääkisid publikule ja
publikuga.
Ajastutruud, nii ma arvan,
ja huvitavad kostüümid.
Mõjuv muusikaline
kujundus- orelipalad sobisid suurepäraselt ja seekord on need ka kava viimasel
lehel nimetatud.
Lavaline liikumine, see
sagin ja jooksmine, jääb algul küll veidi arusaamatuks, aga lõpus tundub täpselt
väljamõõdetuna ja tuleb asjale kasuks.
Näitlejatest oli minu
lemmik Maria Klenskaja võimuka matrooni osas, kaasahaarav sissejuhatus
etendusele.
Ka Liina Olmaru, kui ta
lavale ilmus, meenus mulle Byroni värss „ta oma kauniduses käib“.
Muidugi Marius Petersoni
Tartuffe. Tema Tartuffe ei ole keskaegne kelm vaid tark ja külmavereline silmakirjatseja,
kes end ei paljasta enne kui soovitu käes. Siirast usukummardamist on võltsvagadusest tõesti raske eristada.
Etendus on ühelt poolt
ajastutruu komöödia ning naljakas seetõttu ning teiselt poolt sunnib tahtmatult
paralleele tõmbama tänapäevaga. Silmakirjalikkus ei ole kadunud sajandite
sügavusse vaid alles ka 21. sajandil. Eesmärk pühendab abinõu; käige minu
sõnade, mitte mu tegude järgi- need printsiibid on sama vanad kui inimkond.
Seetõttu mõjuski rõhutatult ajastutruu komöödia üpriski kaasaegselt.
Jällegi Moliere’lt: „Komöödia kohuseks on parandada inimesi neid lõbustades“
Väga hea lavastus, minu
arvates oli just selline komöödia oli Draamateatri repertuaaris puudu
Esietendusel oli kohal mitmeid teatrikriitikuid, küllap
ilmub õige pea mõni tõeline arvustus.
Pildid teatri kodulehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar