Leif G.W. Persson "Kes tapaks lohe"

Leif G.W. Persson

„Kes tapaks lohe.

Romaan ühest kuriteost“

Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Kirjastus Varrak 2015

367 lehekülge.

Kirjaniku teine eesti keelde tõlgitud raamat, eelmine Leif G.Persson "Linda mõrva juhtum" .

Ootasin raamatut  huviga, sest Evert Bäckstromi lood on mõnus vaheldus põhjamaade krimikirjanduse süngele ängile.

Vaatasin pisut ka ETV-s hiljaaegu linastunud krimiseriaali „Palveränduri surm“ ja kohtusin seal Evert Bäckstromiga. Äärmiselt ebameeldiv ja šovinistlik tüüp. Jätsin filmi vaatamise pooleli, põhiliselt küll seetõttu, et lõppes hilja ja tegi esmaspäeva hommikuse ärkamise raskeks.Ega Evert Bäckstrom raamatuski meeldivam ei ole, aga lugemise teeb nauditavaks tema sisekõne, omaette naerda ja muheleda tüübi rumala enesekesksuse üle saab piisavalt. Film seda edasi anda ei suuda.

Pildil Evert Bäckstrom filmis.

Ise arvab Bäckstrom, et naeratab nagu Clint Eastwood „Dirty Harrys“ Callahanina.

Autor märgib esilehel: „See on kole muinasjutt täiskasvanutele.“

Muinasjutul on teadaolevalt 3 väga lihtsat tunnust: kindel algus, kindel lõpp ja arvukordused.

Kindel algus:“ Kastmeplekkidega lips, metallist potikaas ja tavaline katkise varrega haamer. Need olid kolm kõige olulisemat eset, mida Solna politsei kriminalistid kuriteopaiga esialgsel uurimisel leidsid.“

Kindel lõpp „Ja kuradi kohta see printsess ja pool kuningriiki jäi, mõtles ta.“ (Ewert Bäckström). 

Arvukordused: 3-st oli juba  alguslauses juttu, lisaks 3 salapärast tähist mõrvatu märkmikus, 3 laipa Bäckstromi uurimise käigus, küllap veelgi, aga ei meenu.

Lugu lõpeb hästi nagu ikka muinasjutus, võiks öelda, et printsess saab Bäckstromi peaaegu kätte.

Muinasjutus vastandatakse: hea ja kuri; ilus ja inetu. Bäckstrom vastandub kõigile minu loetud krimkade komissaridele. Ta on enesest nii heal arvamusel ja nii endaga rahul kui üldse olla saab. Kuna ta endasse usub, siis lõpuks kõik loksubki paika ning Bäckstrom ongi tehtud mees. Selles raamatus, tõsi küll, on tal masendus kui arst sunnib peale tervislikke eluviise ja ta neid järgida püüab. Aga niipea kui ta lepib iseenda ja oma nõrkustega, on taas endine Evert Bäckström või „õnnetus“ nagu nimetab teda eelmine ülemus.

Kuigi oma maailmavalu on Bäckstromilgi, alatasa ohib ta, et mis rootsi politseist niimoodi saab. Lõpuleheküljel koguni: „Mis maailmast niimoodi saab? Mis Rootsist saab? Mis politseis toimub, mõtleb Bäckstrom.“

Raamatu kiituseks tuleb kindlasti mainida väga üllatavat, kuid igati loogilist lõpplahendust.

 Hästi tõlgitud, häid väljendeid võib isegi kriminaalromaanist leida, näiteks lk. 301 „ajaloo öölambi nõrgas kumas.“