August Strinberg "Hullu mehe kaitsekõne"

August Strindberg

„Hullu mehe kaitsekõne“

Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe

Kirjastus Ajavaim 2015

295 lehekülge

Raamat läbi loetud nädal tagasi, aga kirjutada ei suuda. Aukartus klassiku ees. On nagu koolikirjandi kirjutamise tunne, aga teen selle nüüd ära.

Kirjanikuna on August Strindberg mulle meeldinud: „Punane tuba“ ja näidendid. Olen olnud lummatud Strindbergi „Preili Juliest“ teatris.  Tõlkeraamatute järelsõnades on kirjutatud Strindbergi naistevaenulikkusest ja esitatud tema  „parimad“ tsitaadid naissoo kohta. Nii et selleks ajaks, kui lugesin Lena Einhorni  raamatut „Siri“ , oli  Strindbergist kui naistevihkajast juba kuvand tekkinud. Kui „Siri“ lõpetasin, mõtlesin, on ikka jube mees.

Nüüd, lõpetanud „Hullu mehe kaitsekõne“, mõtlen:  suure sõnameistri võimas raamat. Ebaõnnestunud abielu on andnud aine meistriteoseks.

„Hullu mehe kaitsekõnes“ on palju kirglikku  armastust, armukadedust, piina, hukkamõistu ja süüdistamist, õigustamist  ja õigeksvõtmist.

„Siri“ ja „Hullu mehe kaitsekõne „ kokku annavad  õnnetu abielu loo, kust  absoluutset tõde ei ole mõtet otsida. Strindberg on selle loo suureks kirjutanud, temata ei teaks me Siri von Essenist midagi. Eesti keeles loeme raamatuid vales järjekorras. Lena Einhorni  raamat on kirjutatud vastuseks „Hullu mehe kaitsekõnele“, mille järgi muu maailm Sirit tundma õppis. Siri raamatus ,nii palju kui mäletan, oli rohkem fakte, joonealuseid märkusi veel rohkem, käsitleti naise vaatevinklist neid episoode, millest Strinddberg  „Hullu mehe kaitsekõnes“ kirjutab.

„Siri“ oli teadlikult „komponeeritud“, kuid kuivem ja  faktidele toetuv  abielu kirjeldus. Strindbergi raamat on  aus, kirglik ja traagiline, kirjutatud, kuidas vanasti öeldigi, südameverega.

Miks siis ometi see traagika kohati nalja teeb, kui loen. Mind kui mõõdukat feministi peaksid Strindbergi seisukohad vihastama, aga ei, nalja teevad.

Näiteks loen järgnevaid  lõike:

Lk.151 „Armukade! See alatu sõna, mille on leiutanud naised, et viia eksiteele meest, keda nad on petnud või kavatsevad petta! Naine murrab mehele truudust, ja kui mees esimest korda oma rahulolematust välja näitab, pimestab naine teda just selle sõnaga: armukade.“

Lk. 226 „Minu laialdaste teadmiste omandamise teel treenitud aju läheb kokkupuutest algelisema ajuga rikki, ja iga katse sobitada seda oma naise ajuga tekitab minus spasme“.

Lk. 229 „Kukutada kõige loodu tõeline isand, mees, kes on andnud meile tsivilisatsiooni, kultuurisaavutused,  suured mõtted, kunsti ja ametioskused, et upitada tema asemel vilets naisolevus, kes pole iial osalenud tsivilisatsiooni edasiarendamisel, mõned tähtsusetud erandid välja arvatud; minu silmis oli see väljakutse esitamine minu sugupoolele. Ainuüksi mõte sellest, et need pronksiajastu ajud, need poolahvid, see kahjurloomade  hordvõimule tõuseb, äratab minus isase, ja nii kummaline kui see ka pole, saan oma haigusest võitu-mind tiivustab raevukas tahe asuda võitlusse vastasega, kes jääb oma mõistuse poolest mulle alla, kuid kelle suur eelis seisneb moraalsete tõekspidamiste täielikus puudumises.“

(Viimast olen lugenud ka teistsuguse tõlkes).

Ja need tsitaadid ajavad mind naerma. Vaevalt autor seda taotles. Küllap on siin põhjuseks need 128 aastat, mis mind kirjutatust lahutab. Minu kui naise eneseteadvus on selle aja jooksul tohutult muutunud, olen  teadlik oma väärtusest, tean, et olen võrdne sugupool ja nüüd teavad seda ka mehed, meeldib see neile või mitte. Strindberlik mõtteviis on visa kaduma. Meenub kohe Olavi Ruitlase „Naine“, sisu eriti ei mäleta, kuid meeles on sisu süüdistav ja ennastõigustav toon.

Kui läheneda raamatutele juriidilisest aspektist ja käsitleda  nii  „Siri“ kui ka August Strindbergi erinevaid lugusid ühest abielust kohtulike  kaitsekõnedena, siis kumb kaitsekõne kohtus peale jääks. Tõenäoliselt vandekohus Holliwoodi filmides mõistaks Strindbergi õigeks. Meie kohus annaks leppimisaja, sellest ei tuleks midagi välja ja õiguse saaks Siri. Faktid võidaksid emotsionaalsuse. See mida Strindberg naiselt ootas, on ajale jalgu jäänud.

Kui minu anda oleks aasta tõlke auhind, annaksin selle tõlkija Ülev Aaloele.