"Grönholmi meetod" Eesti Draamateatris

Jordi Galceran

„Grönholmi meetod“

Tõlkinud Margus Alver

Esietendus 30. märtsil 2008 Draamateatri väikses saalis.

Lavastaja Hendrik Toompere

Kunstnik Riina Degtjarenko

Osades: 

Harriet Toompere

Margus Prangel

Jan Uuspõld

Raimo Pass

.

Tutvustusest:

Kaasaegse kataloonia näitekirjaniku Jordi Galcerani „Grönholmi meetod“ on vapustavalt tõepärane lugu kaasaegsest ärieliidist. Seda lugu võiks ka käsitleda kui koolitust tööintervjuu läbiviijatele. Kuidas leida parimate isikuomadustega kommertsdirektorit? Kuidas leida juhti? Kes on juht? Maailmakuulus rootsi teadlane Grönholm on välja töötanud ideaalse testide seeria, mida kasutavad tänapäeval kõik suurkorporatsioonid personaliotsingu lõppetappides.

Kandidaatidele antakse mängulisi ja väga kavalaid ülesandeid. Nende improvisatsioone tööintervjuudel hinnatakse raudse loogikaga mudeli abil. Inimesed muutuvad selles mängus läbipaistvaks, nende tegutsemismotiivid on halastamatu selgusega meie silme ees.

See ongi päris elu. Naljakas, hämmastav, täis üllatusi nagu kriminaalromaan. That’s life.

See, mis Eesti ettevõtetes ja koolitusmaastikul toimub, on selle kõrval ausalt öeldes lapsemäng. Grönholm on absoluutne maatriks.

Autori poolest paigutub näidend minu kataloonia kataloogi. Pärast Barcelona külastust olen teadlikult lugenud läbi kõik Kataloonia kirjanike eesti keelde tõlgitud raamatud, praegugi pooleli „Salamise sõdurid“.

Aga etenduse kohta on Draamateatri kodulehel märge, et mängitakse viimaseid kordi. Neli korda veel ja ainult viimasele etendusele 25.02.2016 on pileteid  saada. Viimane võimalus vaadata neil, kes veel näinud pole.

Alates 2008. aasta esietendusest on sellest lavastusest palju ja põhjalikult kirjutatud. Mullegi meeldis nagu enamusele enne mind, ei julge kirjutada, et kõikidele meeldis. Kõiki arvamusi pole läbi lugenud.

Mõned oma mõtted siiski tekkisid. Mõtlesin personalivaliku eetilistest printsiipidest. Kas iga hinna eest parimat otsides võib inimest alandada, pressida temalt välja vägagi delikaatseid isikuandmeid, viia teadlikult endast välja, et avaneksid varjatud küljed. Meil kaitseb inimest isikuandmete kaitse seadus. Intervjueeritavalt  ei tohi küsida midagi üleliigset ega nõuda delikaatsete isiku-andmete paljastamist, rääkimata nende andmete kommenteerimisest. 

Näidendis otsitakse juhti, kes oleks kaabakas, kuid paistaks välja hea inimesena, mitte head inimest, kes tahaks välja paista  kaabakana. Vahe on olemas.  Mõtlesin teatrist koju sõites, et kumb mina olen. Jõudsin umbes sellisele järeldusele, et alguses olin hea, kes pidi edukuse nimel vahest olema kaabakas, kuna sellist rollimängu jagus pikemaks, siis nüüd on vist olukord vastupidine-olen rohkem kaabakas, kes püüab head inimest mängida. Mis teha, äris on edukamad kaabakad.

Näitlejate poolt suurepärane kokkumäng, alates 2008 harjutatud ka. Enim meeldisid mulle Margus Prangel ja Raimo Pass. Mitte et Jan Uuspõld ning Harriet Toompere vähem oleksid meeldinud, aga nende tegelased olid rohkem karikeeritud. Aga mina ei vaadanud etendust kui komöödiat, kuigi naersin ja muhelesin minagi. Jan Uuspõld mind iga hinna eest naerma ei aja. Tavaliselt häirib mind väga laval ropendamine, aga tagantjärgi mõeldes saan aru, et ropendamine kuulus orgaaniliselt Prangeli tegelaskuju juurde ja selleta oleks roll kaotanud.

Laval toimuv on paras mõistatus, kaasa saab mõelda etenduse algusest ja selgus saabub lõpus. Nagu hea krimka.

Etenduse kava ma ei ostnud, draamateatri kavad ikka lõppkallid. 2 eurot paari lehekülje eest, Pärnu-Rakvere Viljandi teatrites saab selle raha eest  juba väikese raamatukese.

Kavalehe kõrval müüdi plaati „Draamakeldri lood“. Plaadil on muusika Draamateatri suveetendusest „Laul mis jääb“ "Laul, mis jääb" Eesti Draamateatris

Kirjutasin toona, et garderoobis mängis Draamateatri kvintett. Plaadil laulavad Piret Krumm, Robert Annus, Tiit Sukk, Märt Avandi ja Mait Malmstein. (Mait Malmstein juunis etenduses „Viiuldaja katusel“, ootan põnevusega, ostsin pileti juba ära.) Plaadil laulab „Tango notturnot“  Ülle Kaljuste, see laul ei ole pärit „Laul mis jääb“ etendusest.

Youtubest leidsin ainult selle.