Javier Cercas "Salamise sõdurid"

Javier Cercas

„Salamise sõdurid“

Hispaania keelest tõlkinud Mari Laan.

Toledo kirjastus 2015

215 lehekülge

Tutvustusest:

Javier Cercas (1962), üks Hispaania nüüdisaegse proosakirjanduse suuri meistreid, elab Kataloonias ning on Girona ülikooli hispaania kirjanduse õppejõud ja päevalehe El País kolumnist. Oma romaanides tugineb Cercas dokumentaalsetele faktidele lähiajaloost ning vastuolulistele ja intrigeerivatele tõesti elanud isiksustele.

„Salamise sõdurid” (2001) on Cercase läbimurderomaan, mis on koha leidnud viimaste kümnendite Hispaania mõjuvaimate teoste seas. Romaani teljeks on riigi viimaks vennatapuni viinud ideoloogia ühe looja, luuletaja Rafael Sánchez Mazase lugu, eelkõige dramaatiline episood kodusõja lõpupäevilt, kui tal ime läbi õnnestus mahalaskmiselt põgeneda ja hiljem tänu vaenlase leeri kuuluvate lihtsate sõdurpoiste inimlikule abile ellu jääda.

Raske lugeda, aga aeglasel mõtestatud lugemisel nauditav, tõeline gurmee. Kiht kihi haaval avab autor ajaloos tegelikult aset leidnud sündmused neis sündmustes osalenud isikute mälestuste kaudu. Lugemine on nagu puzzle kokkupanek. Otsid koos autoriga tükikesi ja täidad aegamisi tühikuid. Tahaksin öelda, et lõpuks näed koos autoriga suurt pilti, aga tegelikult siiski ei näe. Hispaania kodusõda on niivõrd mitmetahuline ja mitmeti tõlgendatud  ajaloosündmus Hispaania rahva ajaloos, seda ei ole kerge mõista. Kuigi just selle rahva esindajal, kel probleeme  oma ajalooga, võiks see olla lihtsam.

Raamatu populaarsus on mõistetav, see on suure rahva püüd mõtestada ja mõista väga dramaatilist aega.  See on aeg, mille kohta üks tegelane raamatus ütles, et noored inimesed tahtsid teisiti ja oli ükskõik, kas olla kommunist või fašist, peaasi, et mitte toetada vana. Kas neid kasutati ära või… .

Siia sobib hästi tsitaat:

Lk. 87 „Sõja puhkemine asendas tolle sõbraliku ja illusoorse vaenu tõelise vaenuga, kuigi poliitikaelu pidurdamatu halvenemine kolmekümnendail oli neile, kes seda näha tahtsid, ähvardavat muutust juba ette kuulutanud. Need, kes kuude või nädalate või päevade eest olid kohvitassi taga, teatriuksel või ühise sõbra näitusel juttu puhunud, olid nüüd vastasleeridest kistud tänavavõitlustesse, põlgamata laske ega verevalamist. Vägivald tuli tegelikult juba varasemast ajast ning mõne selle suhtes loomu ja kasvatuse poolest tõrksa parteijuhi kannatajalikele protestidele vaatamata on tõsi, et Falang oli vabariigi seisundi kõigutamise eesmärgil seda süstemaatiliselt õhutanud ja et jõu kasutamisel oli koht otse falangistliku ideoloogia südames; ideoloogia, mis –nagu kõik teised fašistlikud liikumised- võttis revolutsioonilised meetodid üle Leninilt, kelle jaoks piisas julgete ja otsustavate meeste vähemusest (Spengleri sõdurite salkkonna ekvivalent), et relvaga võimu haarata.“

Hispaania kodusõda kirjanduses on mulle huvi pakkunud. Kellele ei meeldiks näiteks „Kummardus Katalooniale“ ja „Kellele lüüakse hingekella. Lugemist ootab M.Koltsovi „Hispaania päevik“.  „Salamise sõdurid“ ja viimati loetud Merce Rodoreda „Teemandi väljak“ Merce Rodoreda "Teemandi väljak", on siis otse Hispaania /Kataloonia autoritelt.

„Salamise sõdurid“ autor on üles otsinud ühe dramaatilise eluseiga Falangi ühe asutaja, ideoloogi ning luuletaja Rafael Sánchez Mazase  elust ning selle seiga ümber arendanud oma loo. Javier Cercas otsib vastust küsimusele, kes on kangelane.

Lk. 149 Jah, aga korralik inimene ei ole seesamis kangelane. Korralikke inimesi on palju: need on inimesed, kes oskavad õigel ajal ei ütelda, kangelasi seevastu on väga vähe. Tegelikult ma arvan, et kangelaste käitumises on alati midagi pimedat, irratsionaalset, instinktiivset- midagi, mis on ta loomuses ja millest ta ei pääse. Pealegi korralik võib olla kogu elu, aga pole võimalik olla lakkamatult ülim ja seepärast ollakse kangelane vaid erakorraliselt, ühe hetke või kõige rohkem ühe hullus- või inspiratsioonivahemiku.“

Lk. 199“ Aga teate mis? Rahus ei  ole kangelasi… Kangelased on kangelased ainult siis, kui nad surevad või kui nad ära tapetakse. Ning tõelised kangelased sünnivad sõjas ja surevad sõjas. Elusaid kangelasi pole olemas , noormees. Kõik on surnud. Surnud, surnud, surnud.“

Lugedes kerkib kohe küsimus, miks selline pealkiri?  Salamise lahing  480 aastal eKr oli Kreeka Pärsia sõja üks pöördepunkte, mille Kreeka linnriikide ühendatud väed vaenlase suurele ülekaalule vaatamata võitsid, ja on väidetud, et pärslaste võit tähendanuks lääne tsivilisatsiooni lõppu. Siia sobib raamatus tsiteeritud Oswald Spengleri lause, et viimasel hetkel on alati leidunud salkkond sõdureid, kes päästavad tsivilisatsiooni.

Salamise sõduritele  saab mõelda raamatut lugedes ja veel hiljem kaua.

Pasodoble „Hispaania ohe“ õhendab kummalisel viisil raamatus kahe inimese mälestusi.

Mina kuulasin sellist A.Álvarez „Suspiros de España“: