Jaan Undusk "Teekond Hispaania"

Jaan Undusk

„Teekond Hispaania“

Üks luhtunud reisikiri

LR 2016 //6-8

SA Kultuurileht

139 lehekülge

Vanasti lugesin enne iga Hispaania reisi uuesti läbi Tuglase „Teekond Hispaania“, paremat ei ole seni kirjutatud. Nüüdseks olen Hispaanias korduvalt käinud nii omapäi, kahekesi kui turismireisiga. Jah, ka turistina, kelle kohta autor kirjutab lk. 24 nii: „Mulle on alati tundunud, et turismile, sellel algselt väga euroopalikule, kunagistest grand touridest, noorte elluastujate härrasmeeste õppereisidest välja kasvanud ja massidesse valgunud nähtele, on esmalt ameeriklased ja siis Kaug-Ida rahvad andnud eriliselt instrumentaalse sisu. Turism, kui töö maailmast vaimustumise kallal. Ei kuskil enam võõraid maid skeptilise uudishimuga silmitsevaid härrasmehi, vaid kihisev kollektiiv kaardi järgi erutuselt erutusele sammumas. Nagu orienteerumissport orgasmi maastikel. Me kõik teame, et oma kodumaal on need inimesed kõige selle suhtes, millest nad võõrsil nii kähku emotsioone ammutavad, pimedad ja kurdid. Seal pole olemas ei pead segiajavat arhitektuuri, taevasse kirjutatud ajalugu ega mittefunktsionaalset teadmist homse ilma kohta. Mõnikord räägivad nad neist asjust võõramaalastele. Asi pole ka ju mitte selles, et turist uues keskkonnas äkki maailma otsekui uuesti avastab. Ei, turist ei avasta enda ümber suurt midagi. Avastab ta siis ehk iseennastki? Ei ka iseennast nii süstemaatilisest pulseerivas emotsioonidetulvas vist ei avasta. Turist arendab võimet seltskondlikult vaimustuda. Või pettuda. Või jahedaks jääda. See on sotsiaalne oskus, sugugi mitte väärtusetu, kuid sel ei ole suurt pistmist maailmatunnetusega. Magusat mõtet „elu on mujal“ ei oleks turismita olemas. Turism on veendumus, et kohtumist Erakordsega on võimalik ette näha, et saab osta pileti tundmatusse ja maailmamõistatusele auto, bussi või lennukiga otse suhu sõita. Kitš avastusretkede teemal.“

Vaimukas, aga kas ka tõsi? Me kõik teame…… aga kas ikka teame? Olen olnud turist giidi sabas kui ka ise programmi koostanud ja linna avastanud- kahekesi või üksi. Igal maailma avastamise ja tunnetamise viisil on oma võlu. Samuti olen kindel, et inimene, kes võõrsil käib, oskab hinnata ilu ka oma kodulinnas ja kodumaal, isegi kui kodu on Kaug-Idas. Kas turism peaks edasi olema noorte rikaste härrasmeeste elamisviis ja mis teeb turismi nüüd nii halvaks kui ta enam vähem kõigile kättesaadav on?  Minu arvates on turismi juures halb, isegi väga halb, ainult ökoloogiline jalajälg, mille see tootmisharu  planeedile Maa jätab.

J. Unduski raamatut reisijuhina, nagu Tuglase raamatut, kasutada ei saa, kuigi lugedes mõned tuttavad kohad meenuvad. Meenus samuti üks jutustus mehest, kes kavatses reisile minna, hakkas reisiks ettevalmistusi tegema, mis venisid aina pikemaks: toa seinad kattusid kaartide, piltide jms. Ning sinna toaseinte vahele mehe reisid lõpuks sumbusidki. Tal ei olnud vaja kusagile sõita, et reisi kogeda ja läbi elada, ta oli rahul. Vot autor ei tule meelde, loeksin uuesti. 

Eelnevaga  tahan öelda, et minu arvates ei ole ka käesoleva raamatu kirjutamiseks vaja Hispaanias kohal käia. Piisab kultuuriloo heast tundmisest ning fantaasiast. Raamatu võib toaseinte vahel valmis kirjutada ja siis näiteks Helgi Erilaidi sugestiivse häälega ette lugeda.

Raamatuke iseenesest mulle meeldis. Käsitletakse mitmeid Hispaaniaga seotud ajaloolisi (näiteks Unamuno, püha Teresa Avilast)  ja väljamõeldud (don Quijote) isikuid. Leidub huvitavaid ekskursse Hispaania kulutuurilukku. Kummitama  jäi ja mõtlema pani  katkend Luis de Leoni luuletusest, selle viimased read: ei kadestavav, ei kade. Autor kirjutab kaasahaaravalt teksti alustamise vaevadest ning Hispaania vaimu otsinguist. Parima osa raamatust moodustab siiski tugeva erootilise laenguga  armulugu Baski päritolu salapärase neiu Estellamariga.

Lisan igaks juhuks, et lugesin J. Unduski  raamatut turistina, hullemgi veel - basseini ääres vedeledes kuuma Hispaania päikese all Tenerife saarel. Sestap ütlen, et seda raamatut ongi kõige õigem lugeda kuuma päikese all, hakkab pähe nagu päikesevein.