17. märts 2016

"Viimase öö õigus" Rakvere Teatris

„Viimase öö õigus“

Autor Toomas Suuman
Toomas Suumani näidend pälvis Eesti Teatri Agentuuri 2013. aasta näidendivõistlusel peapreemia.

Lavastaja Raivo Trass
Eesti teatri aastaauhindade jagamisel 2014. aasta loomingu eest oli Raivo Trass nomineeritud parima lavastaja kategoorias.

Kunstnik Jaak Vaus

Esietendus 19. septembril 2014 Rakvere Teatri väikses majas
Osades:
Mait Joorits- Heinrich von Linden, Ojastu mõisahärra 












Tarvo Sõmer -Tõnis Rõuk, Ojastu suurtalunik 












Margus Grosnõi -Toomas Rõuk, tema poeg 
Maarika Mesipuu-Veebel -Anna Laugats, Ojastu mõisavalitseha tütar

















 Eduard Salmistu- Jüri Laugats, Ojastu mõisavalitseja ,











Arvi Mägi- Georg von Linden, endise Ojastu mõisahärra kummitus

















Tutvustus teatri koduleheküljel ei ütle just palju, õigemini ei ütle midagi, külvab vaid  saladust:
See lugu on inimestest, õigusest ja maast. Õigusest maale, õigusest inimestele, õigusest õigusele. Ja muidugi on see lugu armastusest, mis iial õigusest ei küsi. Armastusest, mis lihtsalt on. Mehed teevad plaane, peavad sõdu ja peksavad üksteist vaeseomaks nonde sõdade ja plaanide nimel. See on meeste õigus. Meeste vabadus. Naisele jääb vaid öö. Öösel tuleb naine ja küsib mehelt naise ainukest õigust. Õigust olla õnnelik. Mis vastuse ta saab? Ja kas üldse saabki talle vastata sellel maal, kus kõik teavad, kelle oma oli esimese öö õigus, aga keegi ei tea kellele kuulub viimane. Öö.

Tegevus toimub mõisaaja lõpus ja Eesti Vabariigi algusaastatel. Kaasahaarav dialoog ja filosoofilised mõtisklused. Kergemaid ja raskemaid pärleid pudeneb kõikide tegelaste suust. Tahaksin teksti paberil üle lugeda. Näidend paneb mõtlema eestluse ja eestlaste üle, kas me sellised olimegi?

Omapärane ja andekas lavakujundus.












Lisaks lugeda:


Näitlejatest oli minu lemmik Eduard Salmistu. just nii ma mõisavalitsejat ette kujutasin , "Mahtra sõjast või sellest "Kilter, kubjas ,aidamees..."
Mait Joorits härra osas oli õige tüpaaz, õrna välimusega peenetundeline eluvõõras nooruk. Kes neid mõisahärrasid täpselt teab, millised nad tegelikult olid, rohkem teame ikka kirjanduses loodud kujude kaudu. Vähemalt selles etenduses olid noor ja vana Linden peaaegu  ainsad normaalsd mõtlevad intelligentsed inimesed laval, kes ei kisanud ja ei käranud ning ei olnud pidevalt millegagi rahulolematud.

Ja ikkagi, kas me sellised olimegi?
Väga hea lugu! Oli huvitav ja mõtlemapanev teatrikogemus.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar