„Viimase
öö õigus“
Autor
Toomas Suuman
Toomas
Suumani näidend pälvis Eesti Teatri Agentuuri 2013. aasta näidendivõistlusel
peapreemia.
Lavastaja
Raivo Trass
Eesti
teatri aastaauhindade jagamisel 2014. aasta loomingu eest oli Raivo Trass
nomineeritud parima lavastaja kategoorias.
Kunstnik
Jaak Vaus
Esietendus
19. septembril 2014 Rakvere Teatri väikses majas
Osades:
Maarika Mesipuu-Veebel -Anna Laugats, Ojastu mõisavalitseha tütar
Eduard Salmistu- Jüri Laugats, Ojastu mõisavalitseja ,
Eduard Salmistu- Jüri Laugats, Ojastu mõisavalitseja ,
Tutvustus teatri koduleheküljel ei ütle just palju, õigemini ei ütle midagi, külvab vaid saladust:
See lugu on inimestest,
õigusest ja maast. Õigusest maale, õigusest inimestele, õigusest õigusele. Ja
muidugi on see lugu armastusest, mis iial õigusest ei küsi. Armastusest, mis
lihtsalt on. Mehed teevad plaane, peavad sõdu ja peksavad üksteist vaeseomaks
nonde sõdade ja plaanide nimel. See on meeste õigus. Meeste vabadus. Naisele
jääb vaid öö. Öösel tuleb naine ja küsib mehelt naise ainukest õigust. Õigust
olla õnnelik. Mis vastuse ta saab? Ja kas üldse saabki talle vastata sellel
maal, kus kõik teavad, kelle oma oli esimese öö õigus, aga keegi ei tea kellele
kuulub viimane. Öö.
Tegevus
toimub mõisaaja lõpus ja Eesti Vabariigi algusaastatel. Kaasahaarav dialoog ja
filosoofilised mõtisklused. Kergemaid ja raskemaid pärleid pudeneb kõikide tegelaste
suust. Tahaksin teksti paberil üle
lugeda. Näidend paneb mõtlema eestluse ja eestlaste üle, kas me sellised
olimegi?
Omapärane
ja andekas lavakujundus.
Lisaks
lugeda:
Näitlejatest oli minu lemmik Eduard Salmistu. just nii ma mõisavalitsejat ette kujutasin , "Mahtra sõjast või sellest "Kilter, kubjas ,aidamees..."
Mait Joorits härra osas oli õige tüpaaz, õrna välimusega peenetundeline eluvõõras nooruk. Kes neid mõisahärrasid täpselt teab, millised nad tegelikult olid, rohkem teame ikka kirjanduses loodud kujude kaudu. Vähemalt selles etenduses olid noor ja vana Linden peaaegu ainsad normaalsd mõtlevad intelligentsed inimesed laval, kes ei kisanud ja ei käranud ning ei olnud pidevalt millegagi rahulolematud.
Mait Joorits härra osas oli õige tüpaaz, õrna välimusega peenetundeline eluvõõras nooruk. Kes neid mõisahärrasid täpselt teab, millised nad tegelikult olid, rohkem teame ikka kirjanduses loodud kujude kaudu. Vähemalt selles etenduses olid noor ja vana Linden peaaegu ainsad normaalsd mõtlevad intelligentsed inimesed laval, kes ei kisanud ja ei käranud ning ei olnud pidevalt millegagi rahulolematud.
Ja ikkagi, kas me sellised olimegi?
Väga hea lugu! Oli huvitav ja mõtlemapanev teatrikogemus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar