Donizetti "Roberto Devereux" MET Opera ülekanne Coca Cola Plazas

Gaetano Donizetti

„Roberto Devereux“

Esietendus  29 oktoober 1837 Teatro di San Carlo Naapolis

Dirigent: Maurizio Benini

Lavastaja: Sir David McVicar
Lavakunstnik: Sir David McVicar
Kostüümikunstnik: Moritz Junge
Valguskunstnik: Paule Constable
Koreograaf: Leah Hausman

Osatäitjad:

Sondra Radvanovski –Elisabetta

Matthew Polenzani -Roberto Devereux

Mariusz Kwiecien -Nottinghami hertsog

Elīna Garanča -Sara

Donizetti “Tudorite triloogia” viimane ooper keskendub eakale kuninganna Elizabeth I-le, kes peab allkirjastama  Roberto Devereux‘, kellega  kuningannal oli armusuhe, surmaotsuse. Triloogia esimesed ooperid on  „Anna Bolena“ ja „Maria Stuarda“.Olen mõlemaid neid näinud MET Opera ülekandes, Anna Bolenat ka Firenze ooperiteatris.

Kuninganna Elisabethi elu  on ainest andnud paljudele ooperitele ,filmidele ja raamatutele.

Raamatute ja filmide loetelu tegemiseks peaks rohkem vaeva nägema.

Ooperid: Rossini „Elisabetta regina d’Inghilterra“ Elisabeth Inglismaa kuninganna;

Donizetti Elisabetta al Castello di Kenilworth

Wolfgang Fortner „Elisabeth Tudor“

Kauni muusika, mida muud saakski Donizetti ooperi kohta öelda. Donizetti nimetas ooperi lüüriliseks tragöödiaks. Head muusikat suurepäraste lauljate esituses on alati nauding kuulata, tulgu see siis raadiost, kinolinalt või kui veab, päris lavalt.

Kõik peaosalised on tipptasemel lauljad. Tenor Polenzani ja bariton Kwiecien avaldasid muljet „Pärlipüüdjates“.  Polenzani  tundlik tenor on mulle alati meeldinud, näitlejana on ta pigem tuimavõitu. 

Olen alati imetlenud Elīna Garanča säravat ja rikkalikku metsosopranit. Kadestan lätlasi. Neil lisaks Garančale ka Kristina Opolais MET Operas laulmas.

Kuigi mitte kõige kaunim soprani hääl, on  Sondra Radvanovski on võimas ja muljetavaldav igas ooperis, kus laulab.

Sir David McVicar‘ i lavastuse Elisabetta on eakas, sõna otseses mõttes komberdab laval kepi toel. Vana kuninganna on laval äärmiselt mõjuv, ega teistele palju ruumi jäägi, kaasa mängivad kuninganna meik, kostüümid, parukad ja lavakujunduski. 

Kohati hakkas etendust vaadates tunduma, et Sondra Radvanovski –Elisabetta mängib üle ja mõjub suisa vulgaarsena lavastuse üldisel foonil. Mulle meeldib kui ooper jääb ooperiks ja elamuse saab laulust. Elamuse saab kätte ka kontsert-ettekandel, kui kõik artistid lavaäärel seistes oma osa ette kannavad. Mul pole midagi näitlemise vastu ja seda MET-is ülekannetes ka  naudin, kuid näitlemine peaks tasavägisem olema: kõik mängivad.