Ram Dass "Ikka siin"

Olen otsinud täiuslikku raamatut vananemisest, aga pole leidnud. Pole seda loetud raamatki.

Esiteks juba sellepärast, et kristlik maailmavaade on mulle lähedasem kui budism, millel guru Ram Dassi raamat põhineb. Kuigi pärast kunagist Hiina reisi olin budismist vägagi huvitatud. Olen kergesti mõjutatav, naeratav Buddha avaldas muljet. Üks tuttav budist (kaunis hiinlanna) ütles mulle: „Teie jumala poeg jookseb verd ja on ristile löödud, tema ema nutab, teie õpetaja ähvardab põrguga. What nonsense.“

Teiseks tundus Ram Dassi raamat alul liigagi põhjalik ja laialivalguv. Kuna lugeja enamasti vanem inimene, noorest peast ei hakka keegi end vanaduseks ette valmistama, nõuab elukogemus tihedamat teksti. Nii ma mõtlesin.  Kuid kusagilt poole pealt, 5 osast „Rollide muutumine“, hakkas raamat mulle kohe väga meeldima ja süvenesin sellesse. Järgmised peatükid: Elamine olevikuhetkes, Surema õppimine ja Insuldijooga lugesin läbi suure huviga ja loetu üle mõtiskledes.

Mainitud 5. peatüki motoks on Ameerika luuletaja H.W. Longfellowi (eesti keeles „Laul Haiavatast“) read:

Vanadus pole halvem

noorusest, mil rõivad teised,

ehapuna hääbudes

loidavad tähed , mida päeval ei näe.

Vananemine huvitab mind väga, nende tähtede pärast- et nad kõik üles leida. 

Märkan muutusi, mis vanadusega koos saabuvad, aga muutuda tuleb ka ise. Raamatus  kusagil Ram Dass ütles, et muutumine on vananemise mantra.

Lugemise lõpetanud, kandsin Ram Dassi raamatu oma parimate  „vanakssaamise raamatute“ nimistusse. Mida võib-olla tahaks ehk veel lehitseda kui „päris vanaks“ saan.

Selles nimistus on juba ees Fritz Riemanni „Vananemise kunst“, Alain ja André Maurois’i „Kunst elada“, Jane Juska „Naine sinus eneses“. Juhatust olen saanud ka ilukirjandusest, nimetan siin mõned, mis hoobilt meenuvad: Doris Lessing „Hea naabri päevik“, Muriel Spark „Memento mori“, Minna Lindgren „Surm õhtuhiies“, David Foenkinos „Mälestused", Rachel Joyce "Harold Fry uskumatu palverännak".

Võib ju mõelda, et vananemine on loomulik protsess ja mis õpetust selleks tarvis. Ongi loomulik, aga olen inimene, kes terve elu on juhatust otsinud ja innustust saanud raamatutest, nii ka saabunud  eluetapis.

Ram Dass

„Ikka siin

Kohanemine vanaduse , muutuste ja surmaga“

Tõlkinud Maarja Paesalu

Pilgrim 2015

197 lehekülge