Ray Cooney ja John Chapman "Mitte praegu, kallis" Pärnu teatris "Endla"

„Publiku naeru ajendab see, et olgugi situatsioon pisut ebatavaline, on tegelased ustavad ja äratuntavad. Tavalised  inimesed on oma mugavustsoonist väljas ega suuda ohjeldada olukorra väljumist enda kontrolli alt. Taas- tragöödia.“

Ray Cooney farsi kuus reeglit. Teine reegel „Tegelased“.

Kaevusin enne etendust „Endla“ teatri õdusas kohvikus istudes kavalehesse. Lisaks Ray Cooney kuuele reeglile leiab kavast veel peatükid karusnahast, hirmust, valetamisest (valetamise 9 motiivi Paul Ekmani järgi), petmisest ja kõrvalsuhete tüüpidest.

Pärnu teatris  etendus:

„Mitte praegu, kallis!“

tragikomöödia

autorid Ray Cooney ja John Chapman

tõlkija Hannes Villemson

lavastaja Ingomar Vihmar

kunstnik Liina Unt

Esietendus 22. oktoobril 2016 Suures saalis.

Osades:

Tambet Seling- Arnold Crouch

Kati Ong- preili Tipdale

Märt Avandi- Gilbert Bodley

Kersti Kreismann (Eesti Draamateater)- proua Frencham

Jaan Rekkor-kapten Frencham

Indrek Taalmaa- Harry McMichael

Carita Vaikjärv- -Janie McMichael

Saara Nüganen- Sue Lawson

Kleer Maibaum-Vihmar- Maude Bodley

Ott Raidmets- härra Lawson

Tutvustusest:

Ontlikule kasukameistrile Arnold Crounchile meeldib, kui igapäevaelu allub rangetele reeglitele. Tüüne rutiini ähvardab aga pea peale paisata tema äripartneri Gilbert Bodley liiderlikkus. Abikaasade ja armukeste värvika seltskonna lootusetult sassis armusuhted ja arusaamatused kallihinnalise naaritsakasukaga tekitavad kaose, milles korra loomine langeb just ümbritseva maailma silmakirjalikkusest ja pahelisusest jahmunud Crounchi õlule. Tegelased poevad kasukatesse ja kappidesse ning neist uuesti välja, et mitte valel hetkel vales seltskonnas valele inimesele vahele jääda.

„Endlal“ on kavas samaaegselt kaks Ray Cooney komöödiat, nimetatule lisaks „Topeltelu“Pärnu teater Endla . Ray Cooney. "Topeltelu", mille esietendus toimus juba 3 aastat tagasi. R.Cooney on komöödiazanris tõenäoliselt kindla peale minek. Eks ma seda lootsingi, pikka teatriteed ette võttes. Ja ei pidanud pettuma.

Soovitan etendust kõigile, kes peavad lugu tervistavast naerust, mis valdab meid teiste äparduste üle naerdes, kuigi tegelikus abielurikkumises osalemises muidugi kellelegi midagi naljakat ei ole.

Ma ei saa üle ega ümber neist kavas kirjeldatud Ray Cooney farsi reeglitest.

Osatäitjad-Õiged osatäitjad on määrava tähtsusega. Naeru tõttu, mida minu näidendid vallandavad, usutakse vahel, et farssi sobivad koomikud. Vältimatu katastroof! Farss vajab näitlejaid, kes suudavad tragöödiat- ja see on üksnes esimene tingimus. Nad peavad ka valdama tehnikat, olema vastupidavad, täpsed ja osavad, et täita farsi nõudmisi. Ja ennekõike peavad nad olema suuremeelsed. Farss on meeskonnatöö. Ei mingit monoloogidega ilutsemist. Farsi keel on argine. Tegelased ei arutle ka kesklaval prozektorivalguses seistes, millisesse ohtlikku olukorda nad on sattunud, vaid tormavad ringi, et sellega toime tulla.“

Küllap eelöeldu valguses jäigi kõige rohkem meelde Tambet Seling kuigi ega teiste osatäitmiste kohta midagi paha pole öelda. Nägin vist Kersti Kreismanni  esimest korda komöödias. Märt Avandi kergatslik Casanova paistis silma just sõnalise osaga, kehakeel tuletas mulle meelde „Savoy balli“ osatäitmist. Carita Vaikjärv, Kleer Maibaum ja Saara Nüganen olid kõik omamoodi söekad (noored) daamid ja meeldis, et Indrek Taalmaa ja Jaan Rekkor olid argiselt asised.

Selle komöödialavastuse puhul oli tunda lavastaja tugevat kätt. Ükski osatäitja ei pingutanud üle, ei püüdnud ilmtingimata olla naljakas või teistest naljakam olla.
Kes laval jõi, ei demonstreerinud oma purjusolemist. Saalist vaadatuna oli tegemist tugeva meeskonnatöö ja üksteisega arvestamisega. Mõned väiksed nipid jäid meelde – telefonihelina matkimine; vaikuse hetk e. paus laval, millele saal sekundeeris. II vaatus jätkus I vaatuse lõpu kordusega- ka see on üks Cooney reegel, et ajanihet kahe vaatuse vahel pole. Meeldivalt sümpaatne oli etenduse kiire kulg, piltide hoogne vahetumine ja eriti kahekordne lõpp.

II vaatuses sai südamest naerdud, I vaatuse lõpus veel vabandasin kaasale, et ehk II pool läheb lõbusamalt.

Ja ega siis ainult nalja saa, etenduse ajal ja pärast koduteel võib mõtiskleda teemade üle, mis lavastaja Ingomar Vihmarit huvitasid:

"Miks me paneme end ikka ja jälle väga ebamugavatesse olukordadesse?

Miks tundub põgeneda lihtsam kui kohale jääda?

Miks tundub endale ja teistele valetada lihtsam kui tõtt rääkida?

Miks me valime pigem meelehea kui tõe?

Inimesed, kas me oleme normaalsed?“

Soovitan etendust soojalt ja ennustan sellele pikka publikumenu.

Täpsemalt kirjutab Ingomar Vihmari lavastusest tõenäoliselt minu lemmikkriitik, kes samuti etendusel viibis.