Antti Tuomainen "Kaevandus"

Antti Tuomainen

„Kaevandus“

Soome keelest tõlkinud Katrin Ringeveld

Eesti Raamat 2016

Sari Mirabilia

221 lehekülge.

Antti Tuomanineni raamatus jookseb kõrvuti kaks liini. Innukas ajakirjanik Janne võitleb Põhja- Soome keskkonnaohtliku kaevanduse vastu. Janne 30 aastat tagasi Soomest lahkunud isa saabub Helsingisse tagasi ja lõpetab siin viimaste töödega parajasti oma palgamõrvari karjääri.

Mis kaevandusse puutub, siis meenus mulle kohe ka Grishami „Hall mägi“. "Kaevandus" on parem, lähemal. Peaaegu nagu Eestis, mõtlesin meie kaevanduste peale.

Mis palgamõrvarisse puutub, siis  soomlasi on vormelikihutajate hulgas ja küllap jagub mõni külmavereline ka palgamõrvarite hulka. Raamatus see palgamõrvari teema kuidagi sumbub: mees tuleb Soome, teeb viimased tööd, saab aru, et tahab ameti maha jätta, teeb veel mõned ettejuhtuvad „hädavajalikud“ tööd. Lõpuks annab isa oma elu loo pojale romaani aineks; ema, poeg ja kadunud isa istuvad laua taga ja lepivad. Tõele au andes, poega isa amet siiski natuke häirib. Vabal ajal loeb palgamõrvar  lk. 103 raamatut „Inimkoletised“, autor toob kahel leheküljel näiteid sellest raamatust. Kas palgamõrvar otsib õigustust, ta ütleb, et tema võtab elu vaid neilt, kes on selle ära teeninud. Nii lihtne see ongi..

Janne Vuori on innukas ajakirjanik, kes ise ütleb enda kohta et kirjutamata ei saa „kirjutamine oli see, mis elustas päeva, tegi selle täiuslikuks“ –lk. 170. Abikaasa Pauliine ja lapse ema ütleb Janne kohta, et too tahab näha vaid enda pilti kirjatüki kõrval ja on isekas, muudkui „mina, mina, mina…“  Lõpus, kui Janne loo oma blogisse üles riputab, saadab Pauliina õnnitluse, nüüd ta mõistis, mida mees tegi kõik see aeg, kui ta naise ja lapse eest ei hoolitsenud. Siin ma olen irooniline, kui pole aru saada.

Raamatu moto: Muretuina kiirustame hävingu poole, kui oleme endi ette asetanud midagi, mis segab meid seda nägemast. Blaise Pascal

Metalne raamat, 3 osa on pealkirjastatud nii: nikkel, tina, kuld.

Hoogsalt kirjutatud ja põnev, aga lõpp ja see palgamõrvari sulandumine tavaellu muutsid mind umbusklikuks.

Keset raamatut tabas mind järsku üllatus, kui kohtasin tekstis kraavi, mis oli vastne (lk.152), lk. 143 „Ta  tõstis pilgu ja pidi märkama, et mul polnudki Lehtineni materjal manu“.

Nagu oleks peategelane hakanud poole raamatu pealt teist keelt pruukima.

Kohaga tugevalt seotud raamat, kõik Helsingi poolsaared ja saared käiakse läbi ja see on põnev, lumesadu tekitab kadedust.

Tallinn märgitakse ka ära lk. 128-„ Külm tuul puhus kaugest lõunast, võib-olla koguni Tallinnast“.  

Ka minu järgmine loetud raamat „Betty Boop“ on krimilugu ajakirjanikega.

Mõlemad raamatud ajakirjanikest, aga üks teisest mäekõrguselt üle. Neid polegi õige võrrelda, lihtsalt minul juhtusid nad järjestikku lugemiseks.