Claudia Piñeiro „Betty Boop“

Claudia Piñeiro

„Betty Boop“

Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall

Toledo kirjastus 2016

336 lehekülge

Üritan läbi lugeda kõik Toledo kirjastuse väljaantud raamatud, seetõttu jõudsin paratamatult Claudia Piñeiro romaanini „Betty Boop“. Õnneks ostsin selle raamatu endale, olen ramatule hulgaliselt kleepse vahele ladunud- kohad, mida tahan üle lugeda, nimed, mida tahan guugeldada.

See raamat on kindlalt minu 2016 aasta lemmikraamatute esirinnas. Kuna autor on kuulsust kogunud eelkõige krimikirjanikuna ning ka loetud raamat liigitub kriminaalromaanide alla, siis kaheldamatult on see minu 2016 loetud kriminaal-romaanide hulgas esimesel kohal.

Autor ise on öelnud, et kriminaalromaani narratiivne struktuur aitab tal lugusid jutustada.

Mind köitis  eelkõige võõras ning tundmatu tegevuskoht- tänapäeva Argentiinast saab teada rohkem kui reisiraamatust. Tegevuskohad on suure päevalehe toimetus ja üliväga turvatud ja suletud rikaste elamurajoon Buenos Aireses. Meespeategelasteks on kaks ajakirjanikku suure päevalehe juurest, üks neist noor krimiajakirjanik, lõpuni välja nimetu, teine staažikas krimiajakirjanik Jaime Brena, kes äsja pidi noorele mehele loovutama oma ametikoha ja töötab nüüd kultuuritoimetuses, kuid asub vabatahtlikult noormeest juhendama ja õpetama.

Stiilinäide lk 93. „Mis see Betty Boop siin tegi? Kes? Nurit Iscar. Ah, Rinaldi palkas ta Chazaretta tapmise kohta non- fiction’ it kirjutama, seletab krimiuudiste noormees ning hääldab non-fiction’it erilise irooniaga. Pole paha mõte, ta võib seda vägagi hästi teha, leiab Brena. Miks sa seda arvad? Kes ta üldse on? Noormees, kus sa elanud oled? Mina teda ei tunne. Aga võiksid, ta on üks väheseid krimikirjanikke siin Argentiinas, kas sa tõesti ei ole lugenud romaani „Aeg-ajalt surra“? Ei ole. Siis pead lugema, seda ja kõike muud, mis kätte saad, et oma vaimu pisut avardada. Mul pole aega, ma puhkusel mõnikord loen, aga mitte ilukirjandust. Kui sa tahad heaks ajakirjanikuks saada, pead sa lugema nimelt ilukirjandust, noormees, ei ole leidunud täna ega ole leidunud ka varem head ajakirjanikku, kes varem ei ole olnud hea lugeja, võin seda sulle kinnitada.“

(Ei ma ei kirjutanud valesti maha, jutumärgid tõesti puuduvad)

Lõigus oli nimetatud naispeategelane: kirjanik Nurit Iscar, hüüdnimega Betty Boop. Päevaleht üürib Nurit Iscarile rikaste asumis elamise ja saadab ta sinna kirjutama mõrvast.

Jah, mõrv nagu kriminaalromaanile kohane, on ka olemas. Oma kodus, üliturvatud  vaid jõukatele mõeldud elamurajoonis, tapetakse rikas mees. Samas kohas leiti surnult aasta tagasi tema naine nii et sellest tõotab ajalehele tulla suur lugu.

Krimiajakirjanikud ja Betty Boop hakkavad mehe enesetappu (politsei arvates)  koos uurima, käivad ringi, kuulavad jutte, uurivad tänu vastutulelikule politseikomissarile fotosid sündmuskohal ning  avastavad, et lühikese aja jooksul on õnnetusjuhtumi (jällegi politsei arvates) tagajärjel surnud mitu kooli-kaaslast. Jaime Brena teeb panuse inimestega suhtlemisele, noor ajakirjanik internetile ja mõlemast on abi. Abi on nii palju, et jõutaksegi lahenduseni. Politsei ilmutab end ka raamatus vilksamiseni, aga lõpplahenduse au kuulub ikka kolmikule. Uurimisele tuleb suhtuda eelarvamustevabalt ja mitte kõrvutada näiteks Wallanderi lugudega. Lõpplahendus on palju öeldud, saladus jääb ikka alles. Küllap argentiina lugejale avaldatakse see mõnes teises Claudia Piñeiro romaanis.

Iga raamat, kus keegi on surnud, ei ole kriminaalromaan. Lugemise raskuspunkti võib nende jaoks, kes krimkasid ei loe, nihutada  ka teistele teemadele. Krimiloo kõrval on siin ühe suure lehe toimetuse elu, ajakirjanduse ja võimu suhted, naiskirjaniku loome ning armuvaevad ja tema sõbrannad – raamatus on toredat humoorikat ja vaimukat dialoogi- võiks öelda teemal „seks ja linn 50+“. Tänapäeva Argentiinat juba mainisin eespool.

Nuriti arutlused ja sõbrannad koos on selle raamatu maiuspalad krimiloo kõrval.

Näiteks linnast lahkumise sündroomist lk.115 „Linnast lahkumise sündroom: mind masendavad puud, mind masendab roheline, mul ajab närvid krussi vara-hommikune linnukoor, siristavad ritsikad ja öö läbi krooksuvad konnad, kas tead, Carmen, mida mul vaja on? Meest, Nurit. Tsementi, palju tsementi ja nurgapealset kohvikut otse kodu kõrval, vastab Nurit. Ning ta jätkab: Kujuta ette, mis tunne on jalutada mööda tänavat, teades, et selles paigas ei kohta sa kedagi põnevat, et ümberringi ei ole muud kui loodus, sport, eeldatavalt tervislik elu ja tühjad majad. Sest isegi kui siin elab inimesi, näed sa neid ainult sportimas. Kasvõi lihtsalt sörkimas. Kujuta ette, mis tunne see on, kui sa tead, et kõik, mis sinuga võib sündida, on ette teada, kõneleb Nurit.“

Sõbrannad räägivad puuduvat sõbrannat taga lk. 155: „Miks me üldse temaga suhtleme, kui ta meid sedasi endast välja ajab? Sest ta toimib meile kui maandusjuhe ning see omakorda tekitab süütunnet; alati on tarvis kedagi, kelle kulul end välja elada, kuid see isik peab kõik stoiliselt ära kannatama; ning tema mitte ei iitsatagi, tuleb tunnistada. Kui meil on keegi, kelle kaudu ennast maandada, kaitseme ülejäänud maailma iseenda eest, sedastab Paula.“

Nurit loeb Muriel Sparki“Memento Morit“, see raamat meeldis mulle väga ja sellal kui pidasin naiskirjanike edetabelit, oli Muriel Spark üsna esimeste seas.

Ainulaadseks ja kordumatuks teeb raamatu see, kuidas see on kirjutatud, võis näha juba stiilinäitest. Otsest kõnet ei ole, taandridu ei ole, üleminek ühelt tegelaselt teise tegelase sõnadele ja tegelasele toimub ühes jorus, lõikudeks teksti ei jagata.

Esimesed kolm lehekülge on ehk häiriv ja nõuab keskendumist, aga sellega harjub ära ning kinnitan, et lugemine on tõeline nauding.

Küllap aitab sellel kaasa ka suurepärane tõlge nagu kõigi loetud Toledo kirjastuse tõlgete puhul.

Betty Boop on kirjanik Nurit Iscari hüüdnimi, mille tema armuke talle andis. Betty Boop on 1930.a.pärit Max Fleischeri Talkartooni sarja multifilmist pärit tegelane. Tema loojaks on Grim Natwick, animafilmi režissöör ja 

Betty Boop'i prototüübiks lauljatar Helen Kane.

Helen Kane laulab  „I Wanna Be Loved by You. Raamatus on Betty Boopile ja teistele flapper naistele (ja selgitus,kes need on) pühendatud mitu lehekülge.