4. detsember 2016

Guillaume Musso "Central Park"


Kaanel märkused, „Prantsuse menukite autor“ ja „Prantsusmaal müüdud rohkem kui 1,8 miljonit eksemplari“, äratasid huvi. 
Autori nimi tuli ka tuttav ette. Eesti keeles on ilmunud kaks tema romaani: aastal 2009 "Tulen ikka su juurde" ja aastal 2012 "Ingli kutse". Meelde on jäänud neist enim viimane- segu armastusest ja  põnevusest: New Yorgi Kennedy lennuväljal lähevad peategelastel kogemata vahetusse mahapillatud telefonid, mees on teel San Franciscosse ja naine  Pariisi ja mis sellest kõigest siis saab.





„Central Park“ on 6. juunil 1974 sündinud autori 10. romaan, ilmus 2014.a. Pärast seda on ilmunud veel kaks romaani.

Huvitav on uurida ka autori lemmikraamatute loetelu, http://www.guillaumemusso.com/en/mes-inspirations/novels/. Prantsuse kirjanikest Louis Aragon „Aurelien“, Marcel Proust „Swanni armastus“, Jean Giono (eesti keeles: „Husaar katusel“ ja „Külajutud“), Annie Ernaux (eesti keelde ei ole tõlgitud). Aga ka näiteks Emily Brontë „Vihurimäe“, Donna Tartt „Salajane ajalugu“, Cormac McCarthy „Tee“ja  Pat Conroy  „Tõusude ja mõõnade prints". Autor ei unusta oma lemmikuid ka raamatus märkimast.

"Central Park" on tõesti raamat, mida võiksid lugeda liiklusummikus rooli taga või metroovagunis püsti seistes. Kerge lugeda ja põnev.
Raamatu sisu ei saa rohkem  paljastada kui tutvustuses kirjas: Alice ja Gabriel ei mäleta eelmisest ööst mitte midagi...... siiski pole neil võimalik seda unustada. 
New York, kell kaheksa hommikul. Alice, noor Pariisi politseinik, ja Gabriel, Ameerika džässpianist, leiavad end käeraudadega teineteise külge aheldatuna ühelt pingilt Central Parkis. 
Nad ei tunne teineteist ega mäleta oma kohtumist. Eelmisel õhtul pidutses Alice koos sõbrataridega Champs-Élysées'l, aga Gabriel mängis klaverit ühes Dublini klubis. Võimatu? Ent ometi...
Jahmatusele järgnevad küsimused. Kuidas nad leidsid end nii ohtlikust olukorrast? Kelle vereplekid on Alice'i pluusil? Miks puudub ta relvast üks kuul? Et nendega juhtunut mõista ja tavaellu tagasi jõuda, peavad Alice ja Gabriel tegutsema koos. Tõde, mille nad avastavad, pöörab nende elu pea peale...

Tegevuskoht põhiliselt New York. Sain New Yorgist teada rohkem oskasin oodata- põhjalikult kirjeldati New York Metropolita Opera kvartalit ja ka Central Parki oskaksin ära tunda. Juhuks kui peaksin ühel hommikul seal pargipingil ärkama. 

Kahtlust äratas lugedes nii üks kui teine pisiasi, näiteks kui tegelased on näljas siis süüakse lähimas söögikohas, mitte ei otsita mingit peenemat kohta jne. Aga hiljem, palju hiljem, saab aru, miks jälitustöös muretu oldi. Muusikat kuulati ka. Näiteks George Harrison - "Just For Today", imeilus!

Enam vähem iga peatüki alguses on moto, lühike, lööv ja mõtlemapanev.
„Murtud südame poole ei tõmba kedagi, kel pole üllast privileegi olla ise niisamuti kannatanud“. Emily Dickinson

Saatus jälitab meid nagu habemenoaga varustatud hull“. Andrei Tarkovski

„Elu on sõjaseisukord“. Seneca

„Meie tõeline õnnetus pole see, et aastad lendavad mööda, vaid see, mis nad lahkudes meile jätavad“. William Wordsworth

Vananemine ei kujuta endast sisuliselt midagi muud kui hirmu kadumist oma mineviku eest.“ Stefan Zweig

Ma usun, et igas inimese peitub keegi teine. Tundmatu, salasepitseja, keegi teine.“ Stephen King

Kuigi motosid ka vanadusest ja vananemisest, ei ole see vanainimeste raamat, peategelane on kaunis ja toimekas, igas olukorras suutlik naine.  
Krimka osa ka olemas- sarimõrvar, kes tuli kangesti tuttav ette (olin just lõpetanud Hjorth Rosenfeldti „Mees kes jälgis naisi“.

Lugemine läheb kiirelt- 2 õhtut või ühe ööga, nii et põneviku sõpradele hea leid. 

Guillaume Musso
Põnevik
„Central Park“
Prantsuse keelest tõlkinud Maarja Liidja
Ersen 2016

303 lehekülge.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar