Per Petterson "Ma nean ajavoolu"

Norrakad juba oskavad. Pikalt pajatada. Eelmine loetud Norra autor oli Knausgaard, nüüd Per Petterson. Pettersonilt olen lugenud „Kuidas me hobusevargil käisime“  ja mäletan sellest raamatust saadud mõnusat ehedat emotsiooni.

„Ma nean ajavoolu“ on poeetiline jutustus tagasivaadetega minevikku, kus lugeja kohtub 37 aastase peategelase esimese armastuse, lapsepõlve  ja noorusajaga. Olevikus toimub tegevus 1989.a. kui kommunistlikud režiimid on lagunemas ja Berliini müür just langes.  Peategelane Arved Jensen on Norra kommunistliku partei liige, kuid rohkem kui kommunismi  kokkuvarisemine läheb talle korda abielulahutus naisest, kellega ta kohtus nooruses kommunistliku partei ridades.

Arved Jenseni ema saab teada, et tal on vähk ja otsustab sõita viimast korda ilma abikaasa ja poegadeta Taanimaale, kus on perekonna suvekodu, et vaadata üle vanad rajad ja käia kohtades, kus ta oli noor ja õnnelik.

Arved Jensen sõidab emale järele. Sellest ei saagi aru, kas emaga suhteid siluma, nii tahaks mõelda, kuid esimene lause, mis ta emale ütleb, on „ma lahutan“. Ema ja poja suhted ei ole head sellest ajast kui Arved vastutahtsi ema soovile õppida kõrgkoolis, jättis kooli pooleli ja astus partei soovil töölisklassi ridadesse. Suvilas suhete paranemist ei toimu, selleks on Arved liiga oma mõtetes või sõnaaher, raamatus üldse räägitakse vähe. Siiski on emal ja pojal mõned ühised haprad hetked  rääkides raamatutest ja koos vaadatud filmidest. Lemmik on Remarque, eriti tema „Triumfikaar“, mille lugemine jäi küll Arvedi 20.ndatesse aastatesse, kuid raamatu ajel ostab Arved ema juurde kaasa pudeli Kalvadossi.

Kes ootab, et midagi juhtuks, ootab asjata. See on poeetiline jutustus, mille suurim võlu on autori jutustamisstiil või nagu tutvustuses öeldakse „Ma nean aja voolu” on nagu slow food, mida tuleb nautida aeglaselt, et ükski maitsenüanss kaduma ei läheks. Autor ei kiirusta puändini jõudmisega, see on peidetud lugemise protsessi endasse ja aja voolu paratamatuse tunnetamisse valusse.

Raamatus on väga häid kohti: ärajäänud kõne ema juubelipeol, puu mahavõtmine  suvilas. Need ja teised meenutused avavad peategelase olemuse. Mees, kes ei ole end elus teostanud ja kui freudilikult mõelda, siis ikka veel poiss, kes tunneb puudust oma emast.

Raamatu kaunis pealkiri on pärit Mao raamatukesest

Hägusad pildidi lahkumisest ja külast, nagu see oli siiis.

Ma nean aja voolu: sest möödas on kolmkümmend kaks aastat.

Stiilinäide lk. 25 „Sõitsime lihtsalt biitlite laule lauldes mööda neid teid, ühest mäest üles ja teisest alla, üha uusi käänakuid ja kurve pidi, kahvaturohelised põllud paremal vaheldumisi pruunikashallidega vasakul, nagu oli just sel 1989. aasta sügisel Nittedalis, Nannestadis ja Eidsvollis säratus valguses, paljaks-puhutud puud kraavipervel, ja nägime suuremaid lagendikke ja nelinurkseid lappe kõrrekollaselt kummumas, märkasime mõne kurvi tagant lähemale hiilimas haiglaslikult helendavat oranzi värvi niidetud viljapõldudel, mida oli just hiljuti Roundupiga pritsitud, ja jälgisime, kuidas väljad muutuvad lillaks ning kõikehaaravalt mustadeks põldudeks, mis olid napilt enne talve tulekut üles küntud ja imesid endasse viimsegi valguspiisa.“

Tõlge on väga hea ja annab edasi teksti efekti mõjuda pildina.

Ei ole just kerge lugemine pidada jälge kõigi meenutuste ja tagasivaadetega. Kokkuvõttes meeldis, aga vähem kui „Kuidas me hobusevargil käisime“ , nii et kui üldse ei ole lugenud autorit, siis võiks hobusevargust eelistada.

Per Petterson

„Ma nean ajavoolu“

Norra keelest tõlkinud Maarja Siiner

Pegasus 2016

218 lehekülge