81 aastane Ingrid Noll on Wikipedia
andmetel üks edukamaid Saksa krimiautoreid. Edukust hinnatakse sageli selle
järgi, mitmesse keelde autori raamatuid on tõlgitud. Ingrid Nolli raamatuid on
tõlgitud 27 keelde. Mulle ei meenu, et oleksin varasemalt eesti keelde tõlgitud
raamatuid „Apteeker“ ja „Punane roosike“
lugenud. Juba on 2017 aastal on ilmunud „Saamahimu
ajel“ . Kõik raamatud on ilmunud Mirabilia sarjas.
„Kostiliste lõunalaud“ on autori viimane- 16. romaan, vastilmunud „Saamahimu ajel ilmus originaalis 2014.aastal.
Võib-olla on eduka krimikirjaniku varasemad romaanid huvitavamad, aga „Kostiliste lõunalaud „ mulle ei meeldinud. Tegelaste stereotüüpsust arvestades mõtlesin esiti, et tegu on kriminaalromaani paroodiaga. Aga paroodia see ka ei ole, selleks võtab autor oma tegelasi liiga tõsiselt.
Autorit võrdleksin Darja Dontsovaga ning raamatu paigutaksin seega kusagile naistekas- krimka riiulile. Arvestades, et Dontsova raamatud hõivavad raamatukogus mitu riiulitäit, on sellistel raamatutel kindlasti oma suur lugejaskond. Olen ka ise paari Dontsovat lugenud, aga kolmas läks juba igavaks.
Mulle nihutatud moraalipiiridega naised, kes süüa tehes planeerivad võistlejanna mõrva, ei meeldi. Seejuures on piiride puudumine maskeeritud suure emaarmastuse ja naise loomulike vajadustega. Naljakas ka ei ole, pigem eelistan M.C. Beatoni Agatha Raisini jutte- nutikad ja nalja saab ka.
Tutvustusest: „Nelly, kolmekümnendate keskel üksikema, vajab laste üleskasvatamiseks raha. Kuna ta oskab hästi süüa teha ja tal on olemas koht, kus lõunat pakkuda, kutsub ta omale kostilisi. Nii koguneb iga päev tema juurde lõunatama kirju seltskond: kapten, kes pole enam ammu merd sõitnud, pruunikspäevitunud spordiõpetaja, kindlustusagent ja üks ühtaegu nii meeldiv kui ka osav elektrik. Kõik kulgeb familiaarselt ja ka rahaliselt tasub see ära – kuni üks vaim minevikust ähvardab supi üle soolata.“
„Kostiliste lõunalaud“ on autori viimane- 16. romaan, vastilmunud „Saamahimu ajel ilmus originaalis 2014.aastal.
Võib-olla on eduka krimikirjaniku varasemad romaanid huvitavamad, aga „Kostiliste lõunalaud „ mulle ei meeldinud. Tegelaste stereotüüpsust arvestades mõtlesin esiti, et tegu on kriminaalromaani paroodiaga. Aga paroodia see ka ei ole, selleks võtab autor oma tegelasi liiga tõsiselt.
Autorit võrdleksin Darja Dontsovaga ning raamatu paigutaksin seega kusagile naistekas- krimka riiulile. Arvestades, et Dontsova raamatud hõivavad raamatukogus mitu riiulitäit, on sellistel raamatutel kindlasti oma suur lugejaskond. Olen ka ise paari Dontsovat lugenud, aga kolmas läks juba igavaks.
Mulle nihutatud moraalipiiridega naised, kes süüa tehes planeerivad võistlejanna mõrva, ei meeldi. Seejuures on piiride puudumine maskeeritud suure emaarmastuse ja naise loomulike vajadustega. Naljakas ka ei ole, pigem eelistan M.C. Beatoni Agatha Raisini jutte- nutikad ja nalja saab ka.
Tutvustusest: „Nelly, kolmekümnendate keskel üksikema, vajab laste üleskasvatamiseks raha. Kuna ta oskab hästi süüa teha ja tal on olemas koht, kus lõunat pakkuda, kutsub ta omale kostilisi. Nii koguneb iga päev tema juurde lõunatama kirju seltskond: kapten, kes pole enam ammu merd sõitnud, pruunikspäevitunud spordiõpetaja, kindlustusagent ja üks ühtaegu nii meeldiv kui ka osav elektrik. Kõik kulgeb familiaarselt ja ka rahaliselt tasub see ära – kuni üks vaim minevikust ähvardab supi üle soolata.“
Ingrid
Noll
„Kostiliste
lõunalaud“
Tõlkinud
Arne Nielsen
Eesti
Raamat 2016
Mirabilia
176 lehekülge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar