19. jaanuar 2017

Tänasele sünnipäevalapsele ja oma noorusaja lemmikluuletajale mõeldes

Siin üks luuletus, mis mulle väga meeldis. Meenutan  kui innustunult ja ennastunustavalt ma seda keskkooli luulekavas deklameerisin. Ka kirjutasin ma Paul –Eerik Rummo luulest kirjandusolümpiaadi  töö, millega pääsesin vaba-riiklikule olümpiaadile ja mille kohta minu matemaatikaõpetaja ütles, et kui ma oleksin tema kirjandusõpetaja, tahaks ta tagasi keskkooli tulla. Kirjandusõpetajat minust ei saanud.





Paul Eerik Rummo
Me hoiame nõnda ühte
    Me hoiame nõnda ühte
    kui heitunud mesilaspere
    me hoiame nõnda ühte
    ja läheme läbi mere
    ja läheme läbi mere
    mis tõuseb me vastu tige
    ja läheme läbi mere
    ja muud me ei vaja tuge
    ja muud me ei vaja tuge
    kui üksteise selged õlad
    ja muud me ei vaja tuge
    kui ühised rõõmsad võlad
    kui ühised rõõmsad võlad
    mis üheskoos tuleb meil kesta
    need ühised rõõmsad võlad
    neid meri ei saa meilt pesta
   
    Ma tahan su rindade kaudu
    ka tuult mis neid puudutab mõista
    ja tahan su kandade kaudu
    sel maal millel seisad seista
    sel maal millel seisad seista
    ja mõelda kõigile maile
    see maa millel seisame seista
    on antud armastajaile
   
    Sa armasta siis minu silmi
    kui nendes on maailmataevast
    ja laula vaid seda mu salmi
    mis sõlmub mu südamevaevast
    mis sõlmub mu südamevaevast
    kui aiman tundmatuid ohte
    see salm on mu südamevaevast
    kas oskame hoida kõik ühte
    kas oskame hoida ühte
    kui heitunud mesilaspere
    kas oskame hoida ühte
    ja minna nii läbi mere.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar