Öökomöödia "Magamistubades" Ohtu mõisa tallisaalis

Eile käisin kolmandat korda Ohtu mõisa tallisaalis näitemängu vaatamas.

Esimene etendus oli „ Omade vahel“ "Omade vahel" Ohtu mõisa tallisaalis

Teine etendus oli Joe Zelleri „Tõde ehk valetamise meistriklass“. Sellest tükist ei ole ma veel kirjutanud, sest polnud midagi kirjutada. Mulle ei meeldinud. Kui õigesti mäletan, on üleeelmisel suvel seda mängitud erinevatel lavadel, nii et küllaltki äraleierdatud tükk. Minu huvi tekkis alles siis, kui  nägin näitemängu autori Florian  Zelleri näidendit „Isa“ Theatrumis.  Sestap siis arvasingi, et on midagi huvitavat: prantslaslikult kerget ja elegantset. Kahjuks nii ei olnud kui just prantslaslikuks mitte lugeda laval kriiskamist ja kätteringutamist. Isegi naljakas ei olnud. Kujutasin kogu etenduse vältel ette, kuidas lavalugu oleks lavastatud prantsuse filmis, neid ju ikka nähtud.

Peaaegu oleksin teise käigu ebaõnnestumise tõttu jätnud kolmandale etendusele minemata. Mõtlesin küll rohkem Ohtu mõisatalli armsale kohvikule kui peale tööd autonina Ohtu mõisateele pöörasin: croissant suitsukalaga, kukeseene võileib ja pits Vana Tallinnat kohvi kõrvale. 

Eilne etendus A. Aycbourni komöödia „Magamistubades“ on lavastaja suurepärane leid ja õnneks ei kippunud ta ise mängima. Mitte, et mul midagi oleks Roman Baskini kui näitleja vastu, aga pigem annaksin talle laval juba vanaisa rolli.

Tutvustusest:

4 paari, aga 3 magamistuba!  On öö ja kõik paarid klaarivad keerulisi suhteid....samas leidub alati üks paar, kes on justkui üleliigne, kes jääb kuidagi valel  ajal ja vales kohas teistele kaela peale või siis lihtsalt ripakile.  Ise nad seda  ei taju ja miks nad peaksidki -  neil on teineteisega nii palju tegemist...

Niisiis on „Magamistubade“ laval kolm voodit. Äärmine, mõisatalli ukse poolt, on  paari, mille moodustavad Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe (eilsel etendusel, muidu vist Martin Veinmann) magamistuba.

Lava keskmine voodi on Tõnu Kilgase ja Hilje Mureli magamistuba.

Viimane voodi on Nele- Liis Vaiksoo ja Roland Laose magamistoas.

Voodite asetust võiks meeles pidada kui saalis endale kohta valida.  Kui tahta avaras kohvikus pehmel diivanil ka istuda, siis peab õige varakult kohale minema. Eile igatahes oli saal puupüsti välja müüdud, ka need küljepealsed kohad ukse juures, kust mulle meeldib vaadata, siin on õhku rohkem.

Karl Kalmet ja Piret Krumm viibivad vahelduvalt kõigis magamistubades.

Seega on laval erinevas kooselu pikkusega paarid, sellest johtuvalt erinevad nende probleemid ja suhted, vaated elule. Naerda saab, vahepeal saal rõkkas kohe üksmeelselt. Näidendi tekst on teravmeelne ja vaimukas, natuke on seda tõenäoliselt kaasajastamisega järele aidatud.

Kõigi näitlejate mäng on nauditav. Kersti Kreismann oskab muidugi igast osast, teha sündmuse, seda ka seekord. Pole vist vaja öelda, et vanuse järgi oli see paar meile abikaasaga kõige lähemal ja arusaadavam, nii et rõõmsat äratundmist jagus. Andrus Eelmäe sekundeeris oma partnerile hästi ja õnneks ei laskunud „Naabriplikasse“.

Väga meeldis mulle ka teise voodi paar. Pole teist näitlejannat peale Hilje Mureli, kes nii hästi sobiks leebe, õrna ja malbe naise rolli. (Selliseid naisi jääb elus ning näitemängudes järjest vähemaks, kõik on emantsipeerunud.) Tõnu Kilgase kohta võib öelda, et armastaja rollis on ta jätkuvalt hea.

Ka etenduse noorte näitlejate kohta jagub mul ainult kiidusõnu, meldivalt üllatas Nele Liis Vaiksoo, keda teatrilaval nägin esimest korda.  Kui ma, nagu ikka, etenduse tähe valin, siis minu jaoks oli see Piret Krumm. Pole vahet, kas Draamateatri suurel laval või suveteatri improviseeritud laval- nii vahetu, siiras ja ehtne, täiega kohal.

Seda etendust julgen küll mõnusaks suve lõpu meelelahutuseks soovitada.