Augustikuu 3 põnevikku.

Shari Lapena

„Teisel pool seina“

Inglise keelest tõlkinud Indra Feldman

Eesti Raamat 2017

286 lehekülge.

Tutvustusest: Kõhedusttekitav põnevik noorest abielupaarist ja nende näiliselt sõbralikest naabritest.

 Anne ja Marco Conti on õnnelik paar. Neil tundub olevat kõik – armastus, suurepärane kodu ja kena väike laps, Cora. Ühel õhtul kutsutakse nad naabrite juurde külla. Kuuekuune beebi jääb üksinda koju, kuna lapsehoidja ütleb viimasel hetkel ära. Aga sellest pole midagi, nad lähevad ju kõrvalmajja. Anne ja Marco võtavad kaasa beebimonitori ning käivad last kordamööda iga poole tunni tagant vaatamas. Kui nad jõuavad lõpuks kella poole kahe ajal öösel koju, on laps kadunud. Kahtlus langeb kohe vanematele ning Anne ja Marco ei tea enam, keda nad võivad usaldada. Peagi selgub, et mõlemal on saladusi, mille ilmsikstulekut nad pelgavad. Kuid nad ei ole ainsad, kellel on midagi varjata. Järgneb närvesööv lugu pettusest, kahepalgelisusest ja truudusetusest, mis hoiab enda haardes kuni viimase šokeeriva pöördeni.

 Shari Lapena töötas advokaadina ja inglise keele õpetajana, enne kui pühendus raamatute kirjutamisele. „Teisel pool seina“ on tema debüütpõnevik. Juba on ilmunud ka teine põnevik- „A Stranger in the House“.

Minule tuletas raamat meelde Madleen McCann’i lugu ja just sellest aspektist, et kui laps kaob, süüdistatakse eelkõige vanemaid. Raamatu lugu sai lõpuks lahenduse, Madleen McCanni lugu kestab edasi ja mõtlen minagi, äkki ikkagi vanemad.

Ootamatute pööretega lahe lugemine. Perekond, kus kõigil on oma saladused ja hirm nende ilmsikstuleku ees. Lugu võtab järjest uusi ja uskumatuid pöördeid kuni saabub ootamatu lõpp. Psühholoogiat ja põnevust on rohkem kui verd, mis on pluss. Ootamatu lõpp on minu arvates üleliigne, olnuks põnev lugemine ka selleta. Kaitsen naisi, naised ei ole hullud.

Kuna viimase aja põnevikud, mis minu kätte on juhtunud, on kõik naiste kirjutatud ja evivad teatud naisteka märki (näit. pisarakiskumine), hakkasin otsima midagi mehisemat. See ei ole kerge. Kui lahti lüüa Apollo lehel alajaotus Põnevik ja krimi, siis pakutakse valdavalt naisautorite raamatuid.

Järgmisena lugesin meesterahva kirjutatud kriminaalromaani.

Samuel Bjork

„Ma reisin üksinda“

Tõlkinud Elvi Lumeste

Eesti Raamat 2017

384 lehekülge

Tutvustusest: Kõhedusttekitav ja tempokas põnevik, milles kaks uurijat peavad leidma kättemaksuhimulise tapja ja paljastama saladuse, mis seob ka neid kuriteoga.

Norras leitakse metsast kuueaastane kummalistesse nukurõivastesse riietatud tüdruk, kes on elutult puu otsa riputatud. Tema kaelas ripub silt „Ma reisin üksinda”. Politsei eriuurimisrühm kutsutakse taas ellu ja seda asub juhtima kogenud politseiuurija Holger Munch. Tema esimene ülesanne on saada enda meeskonda tagasi geniaalne, kuid vaimselt kurnatud uurija Mia Krüger. Viimati nimetatu on tõmbunud elust tagasi üksikule saarele, et saada üle mineviku painavatest mälestustest. Tegelikult on ta valmis elust lahkuma.

 Kui Mia näeb mõrvafotol numbrit „1”, mis on kraabitud surnud tüdruku küünele, mõistab ta, et see on alles algus. Mia naaseb teenistusse eesmärgiga tabada kättemaksusoovist ajendatuna halastamatult tegutsev intelligentne tapja. Kuriteo lahendamiseks peab ta mõistma mõrvari motiive ja tulema samal ajal toime oma isiklike painavate mälestustega.

 Kas mõrvar on kuidagi seotud kuus aastat varem röövitud lapsega, keda Munch tollal ei suutnud leida, või on tapmise taga eraklik kogukond, kes elab lähedal metsas? Peagi kaob ka teine, seejärel kolmas ja neljaski tüdruk. Kõik nad leitakse tapetuna.

 Kui kaob Munchi enda kuueaastane lapselaps, saab Mia aru, et tapja võikal mängul on isiklik tagapõhi.

Samuel Bjørk on 1969 a sündinud Norra romaani- ja näitekirjaniku ning muusiku ja helilooja Frode Sander Øieni pseudonüüm.Otsisin internetist tema muusikat, leidsin vaid ühe 20 aasta taguse salvestuse koos Norra bändiga Motorpsycho.

 „Ma reisin üksinda” on esimene raamat Mia ja Munchi seeriast. Rahvusvaheline bestseller on ilmunud 30 tõlkes.

Juba on eesti keelde tõlgitud ka Mia ja Munchi teine lugu „Öökull“. Loen kindlasti ka selle läbi, tahan teada, kas Mia saab abi ja lõpetab joomise. Naiste alkoholism ei meeldi mulle ja kui öeldakse, et murets ei saa lahti ja rasket ametit ei saa ilma pideva joomiseta pidada, usun et lõpuks hävitab alkoholism inimese. Tuletagem meelde Wallanderi.

Aga raamat kui kriminaalromaan meeldis mulle väga, kui see välja arvata, et ohvriks on valitud lapsed. Korralik Skandinaavia krimka: mehine, tume, brutaalne ja ängistav. Keerulised konstruktsioonid, uurijad käivad valejälgi mööda ja eksivad. Palju tegelasi, mitu korda pidin uue peatüki alguses ettepoole tagasi pöörduma, et selgitada, kellest nüüd jutt on.

Linwood Barclay

„Hüvastijätuks pole aega“

Inglise keelest tõlkinud Mikk Pajuste

Ersen 2017

357 lehekülge.

Tutvustusest: Sa ärkad üles

 Su maja on vaikne

 Su pere on jäljetult kadunud...

Maja oli vaikne. Polnud ühtki heli, mis oleks reetnud, et vanemad valmistuvad minema tööle või vend kipub kooli hilinema. Kas nad karistavad teda eilse õhtu eest? Ta oli olnud kohtamisel, kuigi oleks pidanud õppima, ja tal oli vastik tüli oma isaga. Kus kõik on? Miks on tema perekond kadunud?

 Kakskümmend viis aastat hiljem pole saladus lahenema hakanud ja Cynthiat kummitavad endiselt vastamata küsimused. Kas kogu tema perekond tapeti? Rööviti? Kui nii, siis miks nad temale armu heitsid? Ja kui nad on elus, miks nad ta hülgasid?

Siis saabub kiri, millel ei paista olevat mingit tähendust. Varsti hakkab Cynthia mõistma, et mineviku elluäratamine võib olla kõige hullem viga, mis ta eal on teinud…

62 aastase rahvusvahelise thrillerimeistri põnevalt ja ladusas stiilis kirjutatud lugu. Algus on väga huvitav, pakub erinevaid arenguid ja kütab huvi. Viimane veerandik vajub käest ära: appi tuleb kohalik maffiapealik, toimuvad minu arvates mittevajalikud mõrvad ja esile kerkib äraarvatav, kuid täiesti ebausutav toimepanija. Justkui tuleks kõik thrilleri elemendid kiiresti veel ära kasutada. Taas selline naisteka tüüpi põnevik, viimastel lehekülgedel tõeline pisarakiskuja.

Loo jutustaja on Cynthia abikaasa ,kes on kirjanduse õpetaja. Ta annab lastele loovkirjutamise tunnis ülesande kirjutada kiri kellelegi, keda nad ei tunne, ja öelda sellele inimesele- olgu ta päriselt olemas või välja mõeldud - midagi, mida nad ei ole suutnud rääkida kellelgi teisele.

Järgnevalt katkend tema lemmikõpilase, teismelise Jane Scavullo kirjast : „…....mõnikord arvame, et tunneme teisi inimesi, eriti neid, kes on eeldatavasti meie lähedased, aga kui me neid tõesti tunneksime, m miks meid nii tihti üllatab see, mida nad teevad? Näiteks vanemad on alati üllatunud sellest, mida teevad nende lapsed. Nad kasvatavad neid alates hetkest, mil nad sünnivad, veedavad oma viimse kui päeva koos oma lastega, mõtlevad, et need on kuradima inglikesed, ning siis ühel päeval tulevad ukse taha võmmid ja ütlevad, et hei, vanemad , teate mis? Teie lapsuke virutas just ühele teisele lapsele pesapallikurikaga vastu pead…………. Selline on elu. Elu seisneb pidevas küsimises endalt, et millal see juhtub? Sest kui see pole veel juhtunud pika, pika  aja jooksul, siis võid kindel olla, et see on tulekul. Kõike paremat, ükskõik kes.“

Mõtlesin sellele kirjale pikalt. See justkui käiks kõigi siinkirjeldatud raamatute kohta ka.

Raamatus kuulati sellist muusikat:James Taylor

ja Bette Midler "Wind Beneath My Wings". Tuli üllatusena, et see suurepärane näitleja on ka suurepärane laulja.  

Kuulasin kohe mitu laulu ja "From a Distance" meeldis mulle kõige rohkem. Viimasel ajal olen otsinud autosse plaate, mis töölt koju sõites mõjuvad... rahustavalt ja pakuvad unustust. See oleks mulle selline laul.