3 krimkat-põnevikku

Leena Lehtolainen

„Kiusatute kaitsja“

Soome keelest tõlkinud Triin Aimla-Laid

Pegasus 2017

268 lehekülge.

Maria Kallio teine juhtum, esimene oli "Minu esimene mõrv" Kaks raamatut: krimka ja põnevik.

Teises romaanis on Maria Kallio lõpetanud ülikooli, lahkunud töölt Helsingi Keskkriminaalpolitseist ja töötab Tapiola advokaadibüroos advokaadiabina. Maria elab oma kallima Anttiga prooviabielu Antti vanemate majas. Antti suguvõsa on keeruline ja suur, aga eestlasel pole raske sugulussuhetes ja nimedes orienteeruda. Suguvõsa aiapeol tutvub  Maria noore günekoloogi abilise Armiga, kes kuulnud, et Maria on endine politseinik, tahab talle midagi rääkida. Järgmisel hommikul kui Maria läheb Armit külastama, leiab ta neiu tapetuna. Kahtlustatavana peetakse kinni neiu sõber, miskitpidi Antti sugulane ja Mariast saab kahtlustatava kaitsja. Perekond palkab Maria küll kahtlustatavat kaitsma, kuid peagi saab Maria aru, et tõelise süüdlase väljaselgitamisest ei olda huvitatud ning kõik on leppinud sellega, et süüdlane on leitud. Endise politseinikuna ei suuda Maria end uurimisest kõrvale hoida, seda enam, et uurimist juhib tema vana vihavaenlane komissar Ström. Kaitsja töö kõrvale teeb Maria eradetektiivi tööd, uurib kahtlustatava õe vana enesetapulugu, mis Armi arvates võis olla mõrv. Eradetektiivindus seab ohtu ka Maria enda elu. Siinkohal mõtlesin küll, et kuidas siis nii, Maria on unustanud kõik, mis politseis õppis.

„Kiusatute kaitsja“ on klassikaline krimka, kus võimalike süüdlaste ring on piiratud aiapeo külalistega. Sugulus ja hõimlussuhted ei takista Marial kõiki ja kõiges kahtlustamast.

Mulle raamat meeldis. Meeldis Lehtolaineni stiil-selline pisut põhjamaiselt külm ja kainelt asjalik. Isiklikust elust tulevad kõne alla Maria suhted Antti ja õdedega. Loodan ,et esimesed jäävad kestma ja teised paranevad. Maria luges enesetapu teinud Sanna diplomitööd Silvia Plathi luuletusest „Lady Lazarus“. Seda „Suremine on kunst nagu kõik muugi. Mul tuleb see haruldaselt hästi välja.“ Oli huvitav kõrvalepõige peateemalt. Mulle meeldibki kui raamatus, olgu see siis pealegi krimka või põnevik, on veel midagi muud peale kuriteo ja selle lahendamise, mis tähelepanu köidaks.

Mõtlesin pealkirjale, et miks just selline- „Kiusatute kaitsja“. Siis vaatasin originaalpealkirja -„Harmin paikka“ ja sain aru, et võimalikud on ka teised variandid.

Tahaksin lugeda mõnd uuemat Maria Kallio lugu, see „Harmin paikka“ on pärit 1994. aastast ning praeguse kiire elutempo juures vananenud. See, mis toona imestama pani, ei pane tänast lugejat Eestis enam imestama.

Vist Antti vanemate riiulilt leidis Maria plaadi, millel Mauno Kuusisto laulis “Kertokaa se hänelle“. Laulu, mille ta 1959.a. kuulsaks laulis. Mina kuulasin seda 1983.a. sündinud  Heikki Koskelo esituses. 

Otsisin välja algupärase laulu „Dicitencello vuie“ Mario del Monaco esituses, see ei ole nii läägelt magus kui soomlaste esitus.

Ja nii laulis „Dicitencello vuie“ Cliff Richard, selle järgi tahaks kohe tantsida.

Läksin hoogu, kirjutan edasi krimkadest.

Peter Swanson

„Kõik tema hirmud“

Inglise keelest tõlkinud Eva Nooni

Päikesekirjastus 2017

303 lehekülge.

Moto:

Iga hirm on iha. Iga iha on hirm.

Sigaretid hõõguvad puude all, kus Staffordshire’ mõrvarid ootavad oma kaasosalisi. Ja ohvreid. Iga ohver on kaasosaline.

James Fenton „Staffordshire’i mõrvar“.

Sellelt raamatult ootasin ma palju, sest autori debüütteos „Mõrva väärt“ meeldis mulle väga Peter Swanson "Mõrva väärt" .

„Her Every fear“ nii hea ei ole. Tutvustus kruvis ootused kõrgeks:

Häiriv ja salakaval. Peter Swanson viib hirmu täiesti uuele tasemele. – Goodreads

Kõik ohud ei pesitse ainult sinu peas…

Kate Priddy on kogu elu olnud pisut neurootiline ja kaldunud ärevusele. Kui Kate’i Bostonis elav nõbu Corbin Dell teeb talle ettepaneku ajutiselt kortereid vahetada, jääb Londonis kunsti õppiv neiu nõusse, lootes, et uus keskkond aitab tal üle saada hiljuti kogetud traumast.

Üsna varsti pärast saabumist Corbini uhkesse Beacon Hilli korterisse teeb Kate ehmatava avastuse: tema naaber Audrey Marshall on tapetud. Kui politsei Corbini kohta aru pärib, on vapustatud Kate’il neile vähe vastuseid, küll aga palju küsimusi, ning tema uudishimu süveneb, kui ta kohtab Alan Cherneyt, kena vaikset meest, kelle üürikorter asub teisel pool sisehoovi. Alani sõnul käis Corbin korduvalt Audreyl külas, ometi väidab too, et isegi ei tunne neiut. Pärast kohtumist Audrey endise peigmehe Jackiga, kes on veendunud, et mõrvar on Corbin, hakkab ka Kate kahtlema.

 Ajavahest uimase ja emotsionaalselt tasakaalutu Kate’i kujutlused on täis minevikuõuduse põhjustatud koledust ning ta ei suuda iseennastki lõpuni usaldada… Kuid Kate’i fantaasiates keerlev õudus pole kaugeltki nii väärastunud ja surmav kui see, mis teda tegelikkuses ees ootab. Sest kõik tema hirmud saavad tõelisuseks. Ja on palju-palju lähemal, kui ta arvatagi oskab.

“Kõik tema hirmud” on põnevusest särisev romaan, mida iseloomustab Peter Swansoni kõhedust tekitav oskus maalida meile pilt inimpsüühika pimedaimatest soppidest ning tema suurepärane anne luua selgelt eristuvaid süžeesid, mis on ta komeedina põnevuskirjanike eliidi sekka lennutanud.

 Tugev kiire tempoga põnevik, kus iga ukse taga ja iga voodi all näib varitsevat mõni ründevalmis psühhopaat

Paljulubav! Raamat siiski „Mõrva väärt“ taset ei ületa. Minu arvates jääb puudu just tempot ja põnevust. Ka selles raamatus on erinevad jutustajad: Kate, Corbin, Alan jt. ning samade sündmuste mitmekordne läbinämmutamine võtab tempot alla ja on väsitav. Küll tuleb autorit tunnustada, et hirmu psühholoogiat ja psühhopaatide (sala)elu valdab ta suurepäraselt. Kate hirmud ja tema võitlus ärevushoogudega, Kate naabri Alani salaelu ja Corbini süümepiinad on kaasahaaravalt ja ehtsa jubedusega edasi antud. Küllap pole ma ainuke, kes üksi kodus olles on tundnud, et toas on keegi veel. Voodi alla pole ma vaadanud, suletud uksi ettevaatlikult avanud küll. Raamat on peaaegu üleliia psühholoogiline põnevik. Lõpp on etteaimatav, mitte küll nii magusas kastmes.

Mindy Mejia

„Hattie Hoffmani viimane vaatus“

Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots

Päikese kirjastus 2017

335 lehekülge

17 aastane koolitüdruk Hattie Hoffman kaob pärast Macbethi etendust, milles ta mängib leedi Macbethit. Mõni aeg hiljme leitakse ta tapetuna.

Autor kasutab osavalt ära selle Shakespeare näidendi kurikuulsa needuse.

Selle näidendiga on juba algusajast kaasas käinud kurikuulus needus, mis väidetavalt alati tüki lavaletoojaid kimbutab.

Mõned õnnetused, mis on kaasnenud Shakespeare’i tragöödiaga:

1606 oli maailma esietendus, leedit mängima pidanud poiss jäi palavikku ja suri. Shakespeare pidi ise osa ära tegema.

1721 otsustas üks mees “Macbethi” etenduse ajal püsti tõusta ja teises rea otsas istuva sõbraga juttu rääkima minna, kuid see vihastas näitlejaid nii, et nad võtsid mõõgad väljad ja kupatasid mehed teatrist. Need tulid tagasi koos sõjaväega ja põletasid teatri maha.

1936 Orson Welles tegi voodoo-”Macbethi”, trupis olid ka Aafrika trummarid ja nõid, kes muutusid kurvaks, kui kriitik Percy Hammond arvustas lavastust. Kriitikule pandi karmavõlg peale. Paari nädala pärast Hammond suri.

1947 näitleja Harold Norman pussitati kogemata lavastuse lõpus oleva mõõgavõitluse käigus surnuks. Harold hakkas kolmapäeviti teatris kummitama.

Tutvustusest: Keegi ei tea, kes ta tegelikult on…

Hattie Hoffman on kogu oma elu rolle mänginud: eeskujulik õpilane, eeskujulik tütar, eeskujulik kodanik. Aga Hattie tahab midagi enamat, midagi suuremat ja, nagu lõpuks selgub, midagi väga ohtlikku. Kui Hattie julmalt surnuks pussitatakse, rebib tragöödia tema väikese kokkuhoidva kodulinna ribadeks.

 Peagi saab selgeks, et Hattiel oli vägagi kompromiteeriv salasuhe. Tekib küsimus, kes veel sellest teadis? Ja kui kaugele oleksid nad valmis minema, et suhtele lõpp teha? Hattie poiss näib tema surma tõttu lausa hullunud, aga võib-olla oli ta Hattiesse nii sügavalt armunud, et tüdruk oli muutunud tema jaoks kinnisideeks? Või sattus Hattie oma impulsiivse ja uljaspäise iseloomu tõttu lihtsalt valel ajal valesse kohta, mis viis lõpuks tema vägivaldse surmani kellegi võõra käe läbi?

Raamat algab mõrvatud Hattie Hoffmani leidmisega, kuid surm ei takista Hattiel edasi olemast raamatu peategelane. Liikudes ajas edasi (mõrva uurimine) ja tagasi (mis juhtus enne surma) jutustavad lugu Hattie Hoffman, tema inglise keele õpetaja Peter Lund ja šerif Del Goodman. Nii jälgib lugeja sündmustikku ja tegelasi kolme erineva jutustaja vaatevinklist, mis on huvitav, kuid kõik kolm jutustajat ei ole võrdväärsed.

Hattie on osav jutustaja. Nagu näitleja kooliteatris, on ta näitleja ka eluteatris. Pigem isegi vist lavastaja, kes mängib inimestega sihikindlalt ja eesmärgile orienteeritult. Pärast Hattie surma leiab ema tema arvutist tabeli, milles lahtrid pealkirjadega „Tegelane“, „Põhijooned“, „Vajadused“ ja „Lavajuhis“. Nii on Hattie kaardistanud oma kooliõed, sõbrad ja vanemadki. 

Del Goodman on väikelinna šerif, kes tunneb survet lugu lahendada, kuna on Hattie isa sõber. Üllatus- üllatus, uurija isiklik elu on üsna kõrvale jäetud kuni raamatu lõpuni ja siis on selle puudutamine vajalik, et vastu võtta tähtsaid otsuseid. Inimlik ja sümpaatne uurija, minu lemmiktegelane raamatus.

Peter Lund on suurlinnast koos naisega maale kolinud inglise keele õpetaja, kes maaeluga ei kohane ja teadagi, mis nüüd juhtuma hakkab.

Raamat on kaasaegne ja originaalse sündmustikuga, kuid vaatamata eelöeldule lugeda väga põnev ei ole. 

Kolmest loetud krimkast jätan selle viimasele kohale.