Novembrikuu kokkuvõte: teatris, kinos ja kontserdil.

Andrus Kivirähk

„Eesti matus“

Eesti Dramateater

Esietendus 8. juunil 2002 suures saalis.

Žürii preemia Balti teatrifestivalilt "View 2005"

Lavastaja Priit Pedajas

Kunstnik Pille Jänes

Valguskunstnik Airi Eras

Osades: Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Kersti Kreismann, Aleksander Eelmaa, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Merle Palmiste, Tõnu Kark, Ester Pajusoo.

Olen üks neist vähestest omaealistest, kellel „Eesti matus“ 15 aastat tagasi nägemata jäi.

Andrus Kivirähki näidend on ühe Eesti suguvõsa ja ühe kodutalu lugu. Matused on tänapäeval tihti ainuke koht, kus kõik sugulased kokku saavad. Elustuvad ühised mälestused ja lõkkele löövad vanad kired. Kes lõhub nüüd puud, kes võtab kartuli üles, kes korjab õunad? Mis saab siis kui vanad enam ei suuda ja noored ei enam ei taha, aga töö tahab tegemist, sest aastasadu on eestlane end omal maal tööga tapnud? Mida arvata matustest, mis pulmadeks kipuvad kujunema?

Minu arvates on näidend aastate jooksul oma aktuaalsusest küll mõnevõrra kaotanud, kuid nagu Rasmus Puuri ooper „ Pilvede värvid“, on Kivirähki näidendki värskendav tagasivaade .

Etendusega jäime abikaasaga mõlemad väga rahule ja nautisime näitlejate mängu. Oli näha ja tunda, et näitlejad ise ka nautisid. Minu täht sellel etendusel oli Kersti Kreismann, kuigi kiita võiks ka kõiki teisi. Etendus toimus Tõnu Kargi juubelietenduste sarjas, aga purjus mees laval pole mulle kunagi meeldinud, ükskõik kui hästi ta mängitud on. Viina joomises ja peitmises, purjus mehe praalimises, isegi kui mõni elutarkus sekka juhtub, ma midagi naljakat ei näe. Küllap on põhjused lapsepõlves. In vino veritas est ei ole mulle meeldiv tõe avastamise viis.

Tõenäoliselt on esietendusest saati kõige rohkem muutunud etenduse publik. Hästi palju oli saalis noori. Minu pereski toob jõuluvana  „Eesti   matuse"  piletid pojale, kes esietenduse ajal oli 8 aastane. (Lapsed minu blogi ei loe.) Teatris ehmatas mind noore publiku soov igas asjas näha naljakat ja naerda.  Ester Paju-soo armsalt  tüütu tegelane räägib, kuidas Siberis ta viis venda viie päevaga surid- esimesel päeval esimene, teisel päeval teine jne.  Kõigi viie päeva jaoks jagus naeru, esimesel päeval rõkkavat naeru, viimasel harvemaid turtsatusi.

Kuid nagu luuletaja ütleb, ärge sellepärast mõnu mööda laske. Teatris tasub ikka käia, on vaadata laval ja publikus- üks teater kõik.

Nancy Meckleri ja Annabelle Lopez Ochoa ballett Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel

„Tramm nimega iha“

Maailmaesietendus 11. aprillil 2012 Šoti Balletis

Esietendus Rahvusooperis Estonia 4. novembril 2017

Lavastaja: Nancy Meckler (Ameerika Ühendriigid/Suurbritannia)

Koreograaf: Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland)

Libreto: Nancy Meckler ja Annabelle Lopez Ochoa

Muusika ja heli: Peter Salem (Suurbritannia)

Dirigent: Kaspar Mänd

Kunstnik: Niki Turner (Suurbritannia)

Valguskunstnik: Tim Mitchell (Suurbritannia)

Koreograafi assistent: Luis Torres (Ameerika Ühendriigid)

Esietendusel tantsis Blanche’i Eve Mutso, kes Šoti Balletti koosseisu tantsis külalisena Ameerikas 2007.a.

Minu etendusel tantsis Blanche DuBois’i Luna Georg;

Stellat, tema õde Marta Navasardyan; Stanley Kovalskit Anatoli Arhangelski ja Mitchi, Stanley sõpra Sergei Upkin nin Alanit, Blance abikaasat Jevgeni Grib.

Tennessee Williamsi Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendi „Tramm nimega Iha“ (1947) 65. ilmumisaastapäevaks valmis Šoti Balletil teosest särav balletiversioon. Võimsa dramaturgia ja tantsujoonisega loo tõid lavale rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ning lavastaja ja režissöör Nancy Meckler. Peaosas säras eesti baleriin Eve Mutso.

Nancy Meckler: „Meid Annabelle’iga inspireeris Tennessee Williamsi mõte anda oma näidendile nimeks „Ööliblikas“, mis viitab õrnale olendile, keda peibutab leegi kuumus. Nii sündis kujutluspilt haavatavast ärksast noorest naisest, kes püüab puudutada pea kohal rippuvat lambipirni – kõrvetada ja tappa võiva iha ning valguse sümbolit. Kui näidendis avanevad tema saatuse tagamaad aegamisi ja alles lõpuks, siis ballett annab meile võimaluse jutustada ka Blanche’i minevikust. Alustame Blanche’ist noore tüdrukuna ning jälgime teda läbi traagiliste sündmuste, mis teevad temast meeleheitel alkohooliku, kellel pole kusagilt abi loota. Kui ta jõuab New Orleansi, et oma õe juurde jääda, mõistame tema probleemi olemust. Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“

Minu muljed on ülivõrdes. Tennesse Williamsi lugu tantsukeeles laval täiesti olemas. Arusaadav, ma loodan, ka neile, kes näidendist midagi ei tea. Sobiks esimeseks tutvuseks balletiga neile, kes balletietendusi väldivad. Käisin ka sõbrannaga, abikaasat ei ole õnnestunud pärast aastatetagust „Luikede järve“ etendust enam kaasa meelitada.

Muusika on ajastukohane, sekka sellist  ameerikalikku svingi ja džässi, tuletas meelde muusikalimuusikat. Pole balletis varem näinud geide armulugu ega vägistamist, olgu öeldud, et julgelt, kuid siiski taktitundega tantsitud. Etendus on alla 14 aastastele mittesoovitatav.

Oleksin ka selle balleti piletid jõuluvana kingikotti poetanud, aga tuli meelde, kuidas üks laps ütles aastaid tagasi, et ükskõik mida, mitte ainult raamatut. Ei tahaks, et aasta pärast öeldakse, ükskõik mida, ainult mitte  balletipileteid.

Soovitan kõigile!

Thomas Adès

„Hävitusingel“

MET Opera otseülekanne Coca-Cola Plazas.

Lavastaja Tom Cairns

Libreto Tom Cairns koostöös Thomas Ades’ga

Hävitusingel“ on Metropolitan Opera selle hooaja esietendus, mida juhatab helilooja, Thomas Adès. 2016. aastal loodud ooper, mille üks tellija oli Metropolitan Opera ja mida lauldakse inglise keeles, põhineb Luis Buñueli ja Luis Alcoriza käsikirjal, mille alusel loodi 1962. aastal valminud ja suure tunnustuse osaliseks saanud Buñueli samanimeline film.

Osades: Audrey Luna – Leticia Maynar; Amanda Echalaz – Lucia de Nobile; Sally Matthews – Silvia de Ávila, Sophie Bevan – Beatriz (viimased kaks teevad Meti laval debüüdi); Alice Coote – Leonora Palma; Christine Rice – Blanca Delgado; Iestyn Davies –Francisco de Ávila; Joseph Kaiser – Edundo de Nobile; Frédéric Antoun – Raúl Yebenes (esmakordselt Metropolitani laval); David Portillo – Edmundo; David Adam Moore – kolonel Álvaro Gómez (esmakordselt Metropolitani laval); Rod Gilfry – Alberto Roc; Kevin Burdette – senjoor Russell; Christian Van Horn – Julio ja John Tomlinson – dr Carlos Conde.

„Hävitusingel“ jõudis lavale koostöös Covent Gardeni Kuningliku Ooperiteatri, Taani Kunigliku Teatri ja Salzburgi Festivaliga, kus lavastust 2016. aastal esimest korda etendati.

Suurepärane kaasaegne ooper. Üks parimaid kaasaegsete hulgast, mida olen näinud. Muusika  täiesti ebamaiselt lummav, ühe poisikese „ema“ hüüd kummitab seniajani kõrvus, samuti Leticia hääl. Lavastus väga huvitav, kogu aeg laval midagi toimus, silmi kõrvale ei saanud. 

Kinos käisin ikka ka.

"Svingerid"

Lavastaja: Andrejs Ekis

Osatäitjad: Jan Uuspõld, Ivo Uukkivi, Ago Anderson, Jekaterina Novosjolova, Sten Karpov, Elina Reinold, Elina Purde

Mulle film meeldis. Sai naerda ja muiata. Ei olnud labane nagu „Klassikokkutulek“, kuigi tutvustuse alusel võis seda arvata. Mulle meeldis, kuidas film algas, kaamera võttis kusagilt Swiss hotelli kõrguselt, laskus alla SEB Panga peahooneni, alla poole järjest uued katused ning fassaadid kuni peaaegu maadligi jäi pidama arsti tagasihoidlikus korteris vanas maja. Meeldis see, et ei aetud ühte liini. Oli svingerite liin, vene tüdrukute liin, kullakaevajate ja arstide palga ja ilusad tüdrukud on pahad liin, kes iganes mida soovis välja lugeda.

Näitlejate mäng oli suurepärane, mida headelt komödiantidelt Jan Uuspõllult ja Ago Andrsonilt võiski oodata, aga Elina Reinholds- 12 punkti minu poolt.

"Svingerid" on häbitu (ja kohati häbelik) suhtekomöödia, mille keskseks teemaks on SEKS. Osades säravad Jan Uuspõld, Elina Reinold, Elina Purde, Ago Anderson, Ivo Uukkivi, Sten Karpov ja Jekaterina Novosjolova. Selleks, et kõik need eestlaslikult piinlikud olukorrad häbenemata, täies ilus ja ilma igasuguse enesetsensuurita vaatajateni tuua, oli tarvis režissööriks palgata keegi nö. “väljastpoolt”. Selleks meheks osutus lätlasest filmitegija Andrejs Ekis. Andrejs Ekise (kelle nimi ei ütle siinsetele inimestele suurt mitte midagi ja seega võib teda võib edaspidi nimetada “Suvaliseks Läti Tüübiks” ehk SLT-ks) jaoks ei olnud antud filmi teema midagi uut, sest saatuse tahtel oli ta seda filmi juba kord varem teinud.

Nimelt on “Svingerite” näol on tegu eestikeelse uusversiooniga samanimelisest Läti filmist, mis 2016. aasta sügisel Läti kinodesse jõudes pea kõik kohalikud vaatajarekordid purustas. Andrejs Ekise (ehk SLT) sõnul kummutas sel suvel üles võetud film kõik tema eelarvamused ja naaberrahva seas levivad müüdid eestlastest kui aeglasevõitu, kinnistest ja jahedatest inimestest. “Eesti näitlejad on täiesti pööraselt naljakad, andekad, kiired ja kaamerate ees valmis igasugusteks julgustükkideks,” tõdes ta.

"Mõrv idaekspressis"

"Mõrv Idaekspressis" on Agatha Christie samanimelise kirjandusklassikasse kuuluva romaani alusel valminud põnevusfilm, mille lavastas Kenneth Branagh ("Hamlet"), stsenaariumi kirjutas Michael Green ("Logan", "American Gods"). Osades Kenneth Branagh ("Wallander"), Tom Bateman ("Da Vinci deemonid"), Penélope Cruz ("Vicky Cristina Barcelona"), Willem Dafoe ("Grand Budapest hotell", "John Wick"), Judi Dench ("Casino Royale"), Johnny Depp ("Kariibi mere piraadid"), Josh Gad ("Kaunitar ja koletis"), Derek Jacobi ("Gladiaator"), Leslie Odom, Jr. ("Hamilton"), Michelle Pfeiffer ("Stardust"), Daisy Ridley ("Star Wars: Jõud tärkab"), Marwan Kenzari ("Muumia", "Lubadus"), Olivia Colman ("Öine administraator"), Lucy Boynton ("Sing Street"), Manuel Garcia-Rulfo ("Seitse vaprat") ja Sergei Polunin.

Film meeldis, aga see kollektiivne sooritus tegi nukraks.  Kaameratöö vaimustas taas. Kui rong kihutas mägedes, kohe- kohe lahvatab lumelaviin. Võimas! Tekkis igatsus Rail Balticu järele. Mõtlesin kuidas kihutan läbi…….. Poola!

Kontserdil käisin ka: Chris Rea Nordea kontserdimajas. Ja novembrikuu lõpetuseks minu lemmiklaul tema uuelt plaadilt „Last Train“. Kontserdil vaimustusin kõige rohkem artisti kitarrisoolodest, tõeline virtuoos, kananahk tõusis ihule tema mängu kuulates. Nüüd jäängi ise seda kuulama , vähemalt neli korda järjest.

Novembrikuu kokkuvõte :raamatud.

Robert Seethaler

„Kogu elu“

Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke

Kirjastus Hea Lugu 2017

Kaunilt kirjutatud poeetiline raamat lihtsa inimese elust, kaasahaarav ja kütkestav. 119. lehele mahub Andreas (täna on andresepäev!)  Eggeri elu Alpi mägikülas alates 4. eluaastast (aasta 1902)  kuni 79 eluaastani.  Lapsepõlv või õigemini selle puudumine, lihtne elu, töö, armastus ja vaikne hääbumine. Lugu põimub Alpide karmi looduse ja Euroopa ajalooga.

Tõeline pärl gurmaanidele. Raamat, mis puudutab lugejat. Selline raamat, mille loed läbi ja tahaksid jälle otsast alustada. Eelmine ja ainus samalaadne kogemus oli mul Hermann Hesse raamatuga  „Peter Camenizid“. Suured tänud tõlkijale, et suutis edastada Austria mägikülade looduse ja inimeste karge ilu ja tunded.

Raamatu lõpus  ostab peategelane Andreas Egger  Austria mägikülas bussipileti kohaliku bussi lõpppeatusesse. Ei saa öelda, et Egger poleks varem kodukülast välja saanud- oli ta ju II maailmasõja ajal Kaukasuseski. Aga vot nii, et jõudnud lõpppeatusesse, vaatab Egger korra ringi, sõidab kodukülla tagasi ja astub nüüd kodu poole: „Egger astus kiiresti, kõndimine oli kerge, väsimuse oli ta unustanud ja külma peaaegu enam ei tundnudki. Oli selline tunne, nagu jätaks ta iga sammuga midagi sellest üksildusest ja meeleheitest, mis oli teda haaranud seal all võõral platsil. Ta kuulis verd kõrvus kohisemas ja tundis jahedat tuult, mis kuivatas higi laubalt. Nõo kõige sügavamasse punkti jõudnud, nägi ta õhus vaevumärgatavat liikumist. Midagi väikest valget, mis otse ta silme ees tantsiskles. Kohe seejärel teine. Ja järgmisel hetkel oli õhk täis loendamatuid tillukesi pilvenarmaid, mis aeglaselt hõljudes maa peale vajusid. Esiti mõtles Egger, et need on õied, mille tuul kuskilt kohale kandnud, kuid käes oli septembri lõpp ja sel ajal ei õitsenud enam ammugi miski, saati veel sellisel kõrgusel. Ja siis sai ta aru, et sadas lund. Üha tihedamini langes taevast lund, mis maandus kaljudele ja lopsakale rohelisele aasale. Egger läks edasi. Ta jälgis hoolikalt oma astumist, et mitte libastuda, ja iga paari meetri tagant pühkis käeseljaga ripsmetelt ja kulmudelt lumehelbeid. Seejuures kerkis temas mälestus esile, põgus mõte millelegi, mis oli olnud väga ammu, vaevalt enam kui hägune pilt. “Aeg pole veel niikaugel“, ütles ta vaikselt, ja oru peale laskus talv.“

Lugege ja nautige.

Toussaint  Jean-Philippe

„Põgenemine“

Tõlkinud Leena Tomasberg

Kirjastus Varrak 2017

Sari Moodne Aeg

117 lehekülge.

Tutvustusest: Lühiromaan „Põgenemine“ on teine raamat Marie-tsükli romaanidest, mis kõik kaardistavad ebamäärast etappi armastussuhtes, lahkuminekueelset kahevahelolekut, kus armastus on muutunud võimatuks, kuid ei lase ka lahkuminekul teoks saada. „Põgenemine“ on eesti keeleski ilmunud romaani „Armastajad“ (Pegasus, 2010) eellugu. Kui „Armastajad“ viis suhtekriisis paari Tōkyōsse, siis „Põgenemise“ tegevus leiab aset peamiselt Hiinas, veel rohkem aga mitmesugustes kahevaheloleku kohtades, nagu lennukid, rongid, laevad, lennu- või rongijaamad, hotellid. Ollakse teel ära ja teel kuhugi, ja seda igas plaanis. Kõik saab aga alguse mõistatuslikust ja halvaendelisest pruugitud mobiiltelefonist, mis jutustajale Hiinasse saabumise puhul kingitakse... Toussaint maalib meisterlikult oma filmilikult visuaalses proosas vaateid, maastikke, valguse varjundeid, mitmesuguseid stseenikesi, nagu teeks seda reisikirjanik. Sama meisterlikult registreerib ta ka võnkeid ja värelusi tundemaastikul.    Belglane Jean-Philippe Toussaint (snd 1957) on üks tänapäeva prantsuskeelse kirjanduse tunnustatumaid kirjanikke. Kõik tema seni avaldatud romaanid on mahult ja süžeelt napid, kuid ülimalt tihendatud, viimseni lihvitud proosapärlid. See kehtib ka 2005. aastal ilmunud romaani „Põgenemine“ kohta.

Meisterlikult kirjutatud väike raamat, aga see lugu ei puuduta, kui võrdlen  Seethaleri raamatuga.

Stiilinäide lk. 85 „Olin mingis hõljuvas olekus, ja jäingi pikaks ajaks sellesse ebamäärasesse seisundisse, mida kogeme reisi ajal, vahepealses olekus, kus liikuv keha näib korrapäraselt nihkuvat ühest geograafilisest punktist teise- just nagu nool, mida ma olin Pekingist tagasi sõites lennuki videoekraanil jälginud ja mis kujutas rohesinisel mägisel ja stiliseeritud ilmakaardil lennumasina järkjärgulist kulgemisteed-, kus aga vaim, suutmata kaasa teha seda aeglast ja ühtlast üleminekut, on mõttes veel paigas, kust ta lahkus, ja samal ajal mõttes juba seal, kuhu ta suundub. Kogu selle reisi ajal olin ma niisiis samal ajal veel Pekingis ja Elba saarel, mu vaim ei suutnud sujuvalt üle minna ühest kohast teise, hüljata üht, et keskenduda teisele, vaid jäi sellesse kestvasse kahe paiga vahelisse reisi provisoorsusesse, nagu poleks see vahepealne seisund mitte ainult pikendatav ja veniv, vaid et sellesse võiks jääda kuni lõpmatuseni, nii et lõpuks ei olnud ma mõttes mitte kuskil, ei Pekingis ega Elba saarel, vaid liuglesin ikka nende vahepealsete mööduvate kohtade pinnal, ühekorraga paigal ja liikvel, istumas ja tukastamas kõigi oma ootele jäänud tunnetega, mille ma võisin hiljem jälle ellu äratada, nagu poleks ma mitte ainult paadis, mis viib mind Elba saarele, vaid samuti ja samaaegselt kõigis transpordivahendites, mida ma olin ärasõiduhetkest kasutanud. See reis oli justkui kõigi mu seniste reiside kvintessents, kõigi nende sadade tundide kvintessents, mis ma olin veetnud lennukites ja rongides, autodes ja laevades, et liikuda ühest maakera punktist teise, ühest riigist teise, ühelt kontinendilt teisele, reis , milles mu liikumatu keha kulges ruumis ja samas, kuigi seda polnud näha, mingil varjatud ja kavalal, salalikul ja pideval, räsival ja laastaval kombel ka ajas. Sest reisi algusest peale tundsin erilise teravusega aja möödumist, tundsin neid ühetaolisi, üksteisega sarnanevaid tunde, mis veeresid katkematus mootorite surinas, laia voogavat aega, mis kandis mind liikumatusest hoolimata kaasa, ja surm. Surma valusad küünistused- oli selle sünge taktimõõt.“

Erica Jong

„Hirm kaduviku ees“

Inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja

Kirjastus Pegasus

233 lehekülge.

Erica Jongi suure austajana ootasin seda raamat nii tuliselt, et  jõudmata ära oodata, millal see raamatukokku jõuab, ostsin raamatu päriseks. Ma ei ütleks, et suisa pettusin, aga kõigist maakeelde tõlgitud Erica Jongi raamatutest meeldis see raamat mulle kõige vähem. Ja seda vaatamata sellele, et viimasel ajal läheb vananemise teema mulle vägagi korda.  

Tutvustuse kohaselt uurib autor raamatus vananemist oma vanemate najal, aga see on siiski vananemine New Yorgi moodi. Vanad, kellest autor räägib, näevad välja nagu  daamid Ari Seth Coheni  blogis  http://www.advanced.style/. (Mul on kiireks tujuparanduseks tööl kaks nippi: vaatan messengeris videot 6 kuuse tütretütre nakatavast naerust või heidan pilgu Advanced Style blogilehele. Naeratuse toovad näole mõlemad- nii noorus kui vanadus.

Tutvustuses on kirjas, et peategelane avaldab internetis seksi otsimise kuulutuse, mis pöörab ta elu pea peale. Väga ei pööra, kordades julgemalt kirjutab soomlanna Jane Juska raamatus „Naine sinus eneses“.

Vananemisest ei meenu mulle hetkel paremat raamatut kui Tiia Toometi  „Vanaduse võlud“. Erica Jongi raamatust "Hirm viiekümnenda eluaasta ees" olin vaimustuses kui 45-selt lugesin, 50-seks saamist seevastu tähele ei pannudki.

Erica Jong kirjutab lk. 41 „Vihkan vananemist. Ma ei näe selles midagi head. Allapoole viiv elunõlv on täis kive. Su suusad ei libise hästi ja lisaks on kõikjal musta jää laike, mis panevad koperdama. Nad võisid enne seal olla, aga sa ei pannud neid kunagi tähele. Nüüd on neid sind ootamas igal nõlval.“

või lk. 129 „Vananemine ajab mind raevu…….“.

Raamatus on 4 peatükki: sügis; talv, kevad ja suvi, millest nähtub, et nii raevukas autor lõpuni ei ole, emotsionaalne aga küll. 16 alapeatüki motodeks on huvitavad tsitaadid Gustave Flaubert’lt ja teistelt kirjanikelt. Kui mul seda raamatut kodus ei oleks, kirjutaksin tsitaadid välja, nüüd vaatan riiulilt.

Rolf Dobelli

„Selgelt mõtlemise kunst“

52 mõtlemisviga, mida oleks parem vältida.

Tõlkija: Kadri Metsma

Kirjastus Semikoolon

Terve Tegu OÜ 2017

208 lehekülge.

Lahe raamat. Sellised mõtlemisvead nagu näiteks: Petlik ellujäämislootus (Miks peab käima kalmistutel);  Enne kui läheb paremaks, läheb halvemaks (Kui keegi räägib valusatest kogemustest, peaksid teie häirekellad lööma hakkama); Kontrollillusioon (Teie kontrolli all on vähem asju, kui te arvate); Sotsiaalne logelemine (Miks on tiimid laisad).

Näiteks lõik  lk. 140 „Raamimine. Õige toon teeb muusikast muusika“ .

„Kirjanikud kasutavad raamimist teadlikult. Kriminaalromaan oleks ütlemata igav , kui mõrva kirjeldataks sammhaaval, just nii, nagu see toime pandi. See ei oleks kriminaalromaan vaid käsiraamat. Kuigi lõpuks räägitakse meile ikka terve lugu, muudab selle põnevaks just raamistik.

Kokkuvõtte: tunnistage endale, et ilma raamimiseta ei õnnestu teil rääkida ühtegi lugu. Ning et iga olukord on oma raamistikuga tugevalt seotud- ükskõik kas sellest räägib teile ustav sõber või loete seda tõsiselt võetavast ajalehest. See kehtib ka selle peatüki kohta.“

Ingrid Eomõis

„Minu Malta.

Petrone Print 2017

232 lehekülge.

Olen Maltal kaks korda käinud, kuidas öeldaksegi - patareisid laadimas. Mulle meeldib see väike maa suurel  kivil. Raamat meeldis ka, oli tore lugeda kohtadest, mida ise näinud ja mõista asju, mis turistile tavalislet arusaamatuks jäävad

Krimkasid lugesin ka.

Robert Bryndza

„Varitseja öös“

Peainspektor Erika Fosteri krimipõnevik.

Tõlkinud Raili Puskar

Pegasus 2017.

 Hea raamat. Erica Foster tegutses ka autori eelmises raamatus „Tüdruk jääs“. Kinnitan, et „Varitseja öös“ on parem.

Terry Hayes

„Mina olen Pilgrim“

Inglise keelest tõlkinud Bibi Rais

Kirjastus Pegasus 2017

720 lehekülge.

Kes midagi tõeliselt põnevat tahab lugeda, seda ei tohiks 720 lehekülge hirmutada. Lugu on seda väärt, ka poole ööni lugemist ei õnnestu vältida.

Kirjutasin mõned ütlused välja:

Kindralid sõdivad alati viimases mitte järgmises sõjas.

Jäin unne ja mulle tundus, et elu on ime.

Kui ärkasin, nägin, et kohustus pigem.

Elu oli kohustus. Nagu iga lahingusse minev sõdur mõtlesin eelseisvale konfliktile. Ausalt öeldes ei lootnud ma edu ega aupaistet. Ma lihtsalt lootsin , et suudan käituda auväärselt ja vapralt.

Võluvalt on tõlgitud Bodrumis hotelli türklasest peremehe tönkav inglise keel.  „Mõtte kindluses“-, mis peaks tähendama kindluse mõttes. Jäi mulle meelde ja ausalt öeldes ka keelele.

S.K. Tremayne

„Tulelaps“

Inglise keelest Matti Piirimaa

Pegasus 2017

340 lehekülge

Täiuslik abikaasa. Täiuslik kasupoeg. Täiuslik vale.

Tegevus toimub Cornwallis Lääne Penwithi mägede jalamil laiuvas ajalooline kaevanduspiirkond. See osa oli mulle huvitav. Muidu väga ei meeldinud, aga mulle ei meeldinud ka eelmine raamat „Külmakaksikud.“

Järgnevad kaks krimkad lugesin ka enam- vähem läbi, s.t. kusagile poole peale ja siis üle ridade ning tagantjärgi ei jäänud neist midagi erilist meelde peale raamatu kaane. Kaaned selleks, et teaksin raamatukogus, mis loetud, mis mitte.

Riley Sager

„Viimased tüdrukud“

Inglise keelest tõlkinud Marge Paal

Päikese kirjastus 2017

Gene  Kerrigan

„Pisisulid“

Tõlkinud Triin Olvet

Ajakirjade Kirjastus 2017

Kerrigani uusimat raamatut "Kesköine koor" kavatsen siiski lugeda.

Raamatukogus otsin nüüd pigem meeste kirjutatud krimkasid, õhtuseks lõdvestuslugemiseks tahaksin vähem naiselikku psühholoogiat ja rohkem actioni, tegutsemist- nagu Terry Hayese „Mina olen Pilgrim“ või Lee Child, tellisin endale täna just viimase Jack Reacheri põneviku.