Minu Sirp 48. nädal

Sirp nr. 48

Adusin, et keskendun „Sirpi“ lugedes alati  artiklitele kirjandusest ja teatrist.  Esmalt oligi mul mõttes ära märkida Heidi Iivari artikkel  „Enne surma on palju elu“- lugu 2015 aasta Finlandia kirjanduspreemia laureaatidest ja auhinna pälvinust  ning Madis Kolgi „Kõrtsielu apoloogia mitme autorimina vahel“- retsensioon  VAT teatri etendusele „Gunn, Gunn, vana….“ . Lähen etendust järgmisel nädalal vaatama.

Selleks et olla mitmekülgsem  ,otsustasin seekord keskenduda teistele teemadele.

Valisin välja väga aktuaalse ja palju mõtteid tekitava Martin Aidniku „Ülikoole koloniseerib manager’ide kultuur“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/ulikoole-koloniseerib-manageride-kultuur/

Mina näen ülikoolis teaduse templit ja ei hääletaks ülikoolide äriettevõtteks muutmise poolt. Loen selliseid artikleid alati huviga.

Katkendeid:

Hoolimata sellest, et manager’id ei ole asendamatud, ent head teadlased sageli on, pürib manager’ide kultuur üha enam haldama akadeemilist maailma. Manager’ide positsioon ja sissetulekud on seejuures teravas kontrastis haridus- ja teadustöötajate madalamasse kategooriasse paigutuva elujärjega.

…………………………………..

Aasta alguses protesteerisid tudengid Torontos, Amsterdamis ja Londonis tänapäeva ülikoolide ettevõtetega sarnaseks muutmise vastu. Nõuti kõrghariduse kaubastamise lõpetamist ja ülikooli taastamist avaliku sfäärina, agoraana. Tudengid hõivasid ülikoolide ruume, et võidelda teistsuguse ülikooli eest. Nende tegevus Amsterdamis leidis vastukaja ka mitmetelt tuntud avalikelt intellektuaalidelt nagu Noam Chomsky ja David Harvey. Väljendati veendumust, et korporatiivsetel huvidel pole kõrghariduses kohta. Torontos tõstatati lektorite ja doktorantide tihti ebaõiglase tasustamise küsimus.

Mattias Malki artikkel „Jalgadega loetud linn“

 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/jalgadega-loetud-linn/ .

Viiendal oktoobril 1995. aastal kogunes grupp Panterasse kuulunud noori arhitekte Rooma agulis. Järgmise nelja päevaga läbiti kaugel kesklinnast teekond, mis lõppes alguspunktis. Sihilikult ainult Rooma perifeerias jalutades avastati linnaruum, mis oli ühtaegu kummaline ja tuttav, justkui osa linnast, aga siiski mitte päris see. Siin näitas Rooma oma palet, millest enamasti ei teatud või mida keskvõim teadlikult salgas. Noori arhitekte huvitas aga just see määratlemata ruum (terrain vague), kus elasid immigrandid, keda polnud ametlikult olemas, ning paiknesid hüljatud tootmishooned, kuid samavõrra ka hingematvad maalilised pastoraalsed vaated. Nelja jalutamispäevaga töötati välja eriline modus operandi ning pandi alus Stalkeri grupile, kes rikastas järgmise kahekümne aasta jooksul monumentaalsete arhitektuuri- ja kunstiprojektidega kriitilist linnaruumi uurimist ning kõndimispraktikat.

Kakskümmend aastat hiljem

................... Linnaruumis on kesksel kohal eesmärgipärasus ja ratsionaalsus, aga ka kasumikeskne mõtteviis, millega annab tõlgendada suuremat osa viimase paarikümne aasta jooksul Tallinnas toimunud muudatusi. Sealjuures on linn nii ideede kui ka piirangutega üleküllastatud. Nii-öelda kaardistamata ruum on linnas juba omamoodi luksus, mida tuleb teadlikult otsida. Stalkerit huvitabki just linna negatiiv, marginaalne või mahajäetud ruum, ja linna n-ö pragulisus, mida teadlikult peidetakse või ignoreeritakse. Nagu Tarkovski Stalkerit huvitab seda liikumist pigem tsoon: võimalus avastada ja muuta, mitte tarbida ühel tasandil kasutatavat ja eeskirjastatud ruumi. Tsoon võib olla kõikjal, ulatuda otsapidi päris linna ja pakkuda teatavat leevendust ratsionaliseeritud linnaruumi järelejätmatule laienemisele.1

Teistmoodi ja huvitav lähenemine linnaruumile.

Lee Child "Viperusteta"

Lee Child

Viperusteta

Tõlkinud Lauri Vahtre

Kirjastus Varrak 2015

416 lehekülge

Lee Childi raamatud on minu  lemmikpõnevikud. Järjest kahte raamatut lugedes tüütab ära, aga kui seda viga ei tee, siis väga head.

Jack  Reacher on ka mu lemmikdetektiiv- nutikas, enesekindel, jõuline, tõenäoliselt ka nägus. Kinos ma Jack Reacherit ei vaadanud. Tom Cruise ei sarnane minu ettekujutusega  Jack Reacherist.

Autor ise ütles oma kangelase kohta nii: „Ta on metroseksuaali vastand, postpoliitiliselt korrektne, post-feministlik post-macho. ……..Ta on lihtsalt see, kes ta on: suur ja tugev mees, kes teeb sinuga täpselt seda, mida sa väärid.”

Ühes teises intervjuus on Lee Child öelnud:“Reacher esindab tüüpi, kes on ilukirjanduses algusest peale eksisteerinud………Öeldakse, et ta on Ameerika vesternidest pärit müstiline rändur, ja nii see on. Aga vesternikangelane on vaid keskaegse rändrüütli versioon.”

Loetud raamatus iseloomustab Jack Reacherit selline lõik lk. 242:

Reacher pühkis klaasilt udu ja osutas pöidlaga välja: "Võib-olla  seal kuskil  on keegi vanadaam, kes koob kampsuneid. Kas sa lähed tema juurde ahastama, et oh sa issand, mida sa teed? et uskumatu, kust sa küll võtad selle julguse, et kampsunit kududa?"
"Sa võrdled relvastatud võitlust kampsuni kudumisega?"
"Ma tahan öelda, et igaüks meist oskab midagi. Ja mina oskan seda. Võib-olla on see ainus asi, mida ma korralikult oskan. Ma pole selle üle uhke, aga ma ei tunne selle üle ka häbi. See lihtsalt on. Ma ei saa midagi parata. Olen geneetiliselt programmeeritud võitma, midagi pole teha. Mitu põlve järjest".

Nii rändab peategelane, taskus vaid hambahari, mööda Ameerikat, ta ei otsi seiklusi, seiklused leiavad Reacheri ise üles. Lee Childi raamatute juures meeldib mulle ka see, et naised on head ehk siis Jack Reacheri poolel. Nad on selleks, et neid armastada, nad on targad, kaunid ja intelligentsed kaaslased. Mõnikord vanad lugupidamist väärivad daamid, nagu tuleb ette loetud raamatu alguses ja lõpus.

Võib-olla ma ei mäleta ja eksisteerib ka "paha naine" mõnes raamatus.  Vaatamata sellele, et Reacheri –raamatud mulle väga meeldivad ei suuda ma neid sisu ja pealkirja järgi eristada. Raamatu tutvustus ei tee paha, et hiljem selgeks teha, loetud või lugemata.

Endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher saab uskumatu pakkumise. USA salateenistuse naisagent tahab teda palgata mõrvama Ameerika Ühendriikide asepresidenti. Naine on asepresidendi kaitsemeeskonna verivärske ülemus ja ta soovib, et Reacher üritaks tungida läbi inimeste kaitsekilbi asepresidendini ning paneks sel viisil proovile kaitsemeeskonna tõhususe. Reacheril on olemas vajalikud oskused ja ta on täiesti tundmatu, nii et kes võiks veel paremini selleks tööks sobida? Kuid agent jätab Reacherile ütlemata, et tegelikult ongi juba tundmatud, otsusekindlad ja külmaverelised mõrtsukad asepresidendi sihikule võtnud. Nad on vilunud tapjad, kellel jääb aga kahe silma vahele üks otsustava tähtsusega asjaolu ‒ et võitlusväljal viibib sama otsusekindel ja külmavereline Jack Reacher.

Raamat on põnev, võib pahaks panna, et liigselt väga põhjalikke ruumide kirjeldusi. Aga kindlasti loetakse need tähelepanelikult läbi lootuses leida mõni vihje, näha peidetut, leida märkamatut. Vihje peitmisega oli autor selles raamatus küll pisut lohakas, liiga nähtaval kohal, aga põnevust see ei vähendanud.

Ega asjata öelda, et raamatud on teadmiste allikad. Guugeldasin pärast lugemist „skvaaleni“- et kas on ikka päriselt inimesel olemas ja leidub seal, kuhu raamatus paigutatud.

Leidsin põnevat teavet Novaatori lehelt: „Nüüd on aga teadlased leidnud, et inimesed vahetavad käepigistusega ka hulga keemilisi "sõnumeid", mis omakorda võib seletada, miks kätlemist tervitamisel üleüldse kasutama hakati……………Käepigistusel saadud keemiliste signaalide analüüsimiseks lasid teadlased pooltel katses osalenutel kanda steriilseid kummikindaid. Nii jäid palja käega kätelnud inimese kemikaalid kinda pinnale. Analüüsimisel leiti kinda pinnalt kaht ainet, heksakapriinhapet ja skvaleeni, mida kasutavad „keemilises“ infovahetuses ka koerad ja rotid.“

Lee Childilt on ilumunud  20 Reacheri põnevikku: http://www.leechild.com/images/uploads/Lee-Child-Bibliography.pdf

Viimane ilmus 2015 aastal ja välja on kuulutatud juba 2016. aastal ilmuv raamat.

"Varrak" on tõlkinud neist 9.

Mingil hetkel tuleb muidugi Jack Reacheri lugudele lõpp nagu Fandorini lugudelegi. Ma ei oota seda, aga loodan, et see on kangelase vääriline.

Boriss Akunin "Planeet Vesi"

Boriss Akunin.

„Planeet Vesi“

Tõlkinud Verinika Einberg

Kirjastus „Tänapäev“ 2015

387 lehekülge

Erast Petrovitš Fandorini seeria algas 1998.aastal raamatuga „Azazel“ (eesti lugejale 2002) ja on raamatuga „Planeet Vesi“ jõudnud 14 raamatuni. Autori sõnutsi on see eelviimane raamat Fandorini sarjast, järgmise raamatuga saavad Fandorini lood lõpu. Minu 3 lemmikut on nimetatud „Azazel“, „Türgi gambiit“ ja „Riiginõunik“.

„Planeet Vesi“ kaante vahel on 3 lühikrimiromaani.

Esimene lugu on andnud raamatule pealkirja. Selle tegevus algab 1903. aastal Aruba saarel, kus Fandorin seekord ei aja taga kurjategijaid ega tegutse riigi huvides vaid otsib oma lõbuks uppunud laeva kullalastiga. Scotland Yardi inspektor kutsub teda appi mõrva uurima: lühikese aja jooksul on tapetud kolm teismelist tüdrukud, kes kõik leitakse hotelli vannist, keha kaetud valgete liiliatega. Liiliamaniaki leidmiseks läheb Londoni politseil vaja Erast Fandorinit. Täpsemalt  vajatakse Fandorinit koos tema imepärase veealuse liikumisvahendi submariniga Tenerife saare vetesse. Autor teatab, et žanr on tehnokraatlik detektiiv.

Teine lugu on žanrilt nostalgiline detektiiv. Tegevus toimub 1906. aasta Venemaa provintsi kloostris, kuhu Fandorin sõidab Pariisist, et tabada kloostris julmalt tapetud abtissi mõrvar. Selles loos kohtub Fandorin oma minevikuga.

Nostalgiline detektiiv lõpeb  lk. 327 nii:

„Kunagi ammu lausus üks vana jaapanlane sõnad, millest Fandorin oma nooruse tõttu aru ei saanud, „Ära nuta taga seda, mis ei saanud teoks. Igaühe teekonnaga kaasnevad elamata jäänud elud ja teostamata jäänud võimalused. Kui sa eksid parimalt marsruudilt, mida mööda said sa minna, siis sünnid uuesti ja alustad kõike otsast peale. Nõnda kordub see seni, kuni sa jõuad ainuvõimalikule õigele teele ja satud sinna, kuhu pead sattuma.

Ühes teises, järgmises  elus ei tee Erast Fandorin, kellel veab rohkem, säärast viga. Tema ei hakka nunnaks ja keegi ei tapa teda; hulk hädasid läheb Fandorinist mööda ja ta saab õnnelikuks. Nad kõnnivad parima võimalikest marsruutidest läbi üheskoos, lõpuni välja, ning see teekond saab olema nii täiuslik, et pärast seda pole enam vajadust uuesti sündida.

Kuid see juhtub teises elus. Mitte selles.“

Autor liigitab kolmanda loo „Kuhu me läheme“ idiootlikuks kriminulliks. Tegevus toimub 1912.aastal Poolas. Relvastatud kallaletungi käigus röövitakse rongi postivagunist suur summa raha, tapetuid ei jõua kokku lugedagi. Väga juhuslikult sõidab selle rongiga Erast Fandorin koos oma kauni, kuid tüütu abikaasaga. Fandorin kasutab juhust  abikaasast eemaldumiseks ning ühineb kurjategijate tagaajajatega. Kuhu jäljed viivad, annavad aimu lõpulaused lk.387:

„Hästi sõuab, Vladimir Iljitš,“ sõnas Kaukaasia mees. „Püüab ehk kinni.“

„Väga võimalik.“ Põristaja kitsastes silmades välgatas irooniline sädemeke. „Kasutame juhust ning gäägime omavahel suud puhtaks. Aga idioodid las sõuavad, kugat nendega…. Nooh, isake Jossif Vissagionovitš, ütelge, kuhu meie siis sõuame?“

Raamatus avaldub autori suurepärane fabuleerimisoskus. Tõenäoliselt on Akunini võimuses paigutada Fandorin tulevikku ja tulemuseks oleks  toekas ulmekriminull.  Loodan, et autor seda siiski ei tee, sest Erast Petrovotš Fandorin on väsinud. Mina ka, aga viimase sarja raamatu, kui see ilmub, loen läbi.

Fandorin.

Kui kirjanikult küsiti, kes on Fandorini prototüüp, vastas ta nii: 20% Petšorin + 30% vürst Mõškin + 10 % Andrei Bolkonski + 15 % polkovnik Nai-Tursi +5 % agent Dale Cooper + 8% isiklikust retseptuurist:  segada, lasta settida esimeses kolmes romaanis ja pärast suhtuda nagu elavasse inimesesse, kellest autor võib oodata ,mida tahes.

Graeme Simsion "Abielu Rosiega"

Graeme Simsion

„Abielu Rosiega“

Tõlkinud Eva Velsker

Eesti Raamat 2015

Sari „Nüüdisromaan“

320 lehekülge

Greame Simsioni esimesest raamatust „Naiseotsing“ kirjutasin ma siin:

Greame Simsion. "Naiseotsing"

Nüüd on ilmunud järg romaanile. Värsked abieluinimesed Don ja Rosie on kolinud New Yorki, kus Rosie teeb Donile teatavaks suure uudise- ta on rase. Don püüab uue olukorraga kohaneda, teeb endale selgeks raseduse teaduslikud alused, kuid Don ei oleks sama Don, kes eelmises raamatus, kui ta soovist Rosie eest hoolitseda üle ei pingutaks. Tekib probleeme sõpradega, pinged kuhjuvad abielus, lugeja saab nalja, kuid  Rosie võtab kätte ja otsustab lapse üksi üles kasvatada. Naine on valmis üksi Austraaliasse naasma. Nüüd asub Don naist tagasi võitma, peaaegu ebatõenäoline ülesanne õnnestub.  Ah jaa, lõpuks leidub ka Rosie pärisisa. Nii et lõpp hea, kõik hea. 

Arvata võib, et ega see abielu edaspidigi  pilvitult ei kulge. Loodan siiski, et autor kolmandat raamatut ei kirjuta. Esimene raamat oli üllatav ja väga hea, teine lihtsalt hea ja kolmandat tõenäoliselt enam ei loeks. Ühte teemat ei saa kaua ekspluateerida, uudsus kaob ja palju muud raamatust ei leia. Nii oli ka Daniel Glattaueriga:  "Hea põhjatuule vastu"  meeldis paljudele, aga tean väheseid, kellele ka "Kõik seitse lainet" meeldis. Teine raamat oleks võinud jääda kirjutamata.

„Abielu Rosiega“ on iseäralik armastusromaan ja hea ajaviiteromaan.  Kes esimest pole lugenud, võib  teisest pihta hakata ja ette kujutada, mis põhjustel ja kuidas kaks nii erinevat inimest kohtusid.

Katkend raamatust lk. 187 „Üks huvitavaid asju loomade , sealhulgas inimeste juures, on asjaolu, et me veedame ligikaudu kolmandiku oma elust magades. Ei ole mingit praktilist viisi seda tõhustada. Kahekümnendates eluaastates olin toime pannud rea katseid, et tuvastada oma minimaalne unevajadus, ning olin lõpuks määranud päevakavasse seitse tundi ja kaheksateist minutit öö kohta, välistanud valgus magamistoas, ning otsustanud mitte kunagi enam amfetamiine kasutada.

    Vananedes ei maga me enam niisama sügavalt kui varem: üks evolutsiooniline selgitus on seesugune, et ürgses keskkonnas  oli noortele jahimeestele ja sõdalastele vajalik häirimatu uni, sellal kui hõimu vanemad liikmed käitusid valvekoertena ning pidid ärkama kergeimagi kära peale.“

See oli huvitav. Olen endale ka 7 tundi und määranud. Kell 23.00 panen raamatu klõps kõrvale ja otsustan: nüüd magan. Ja magangi, kuni 6.00 käib järgmine klõps, teen silmad lahti ja 6.02 heliseb kell. Võib-olla võiks  endale 18 minutit lisama õhtuse lugemise arvelt, aga vist ei raatsi. Vaat, mis mõtted minul raamatut lugedes tekkisid ning huvitavaid mõttearendusi oli geneetikaprofessor Donil teisigi.

Rein Raud "Täiusliku lause surm"

Rein Raud

„Täiusliku lause surm“

Mustvalge Kirjastus 2015

175 lehekülge

Kui püüaksin raamatut mingisse kategooriasse paigutada, siis oleks see ilukirjanduslik mälestuste raamat, õigem oleks vist ilukirjanduslik romaan, milles on kasutatud autori  isiklikke mälestusi.

Loodan, et on tulemas veel raamatuid, milles püütakse mõtestada nõukogude aega ja selle lõppu Eestis.  Sellest ajast tulijad on nüüd piisavas kauguses ning need, kes seda aega ei näinud, hakkavad tasapisi selle vastu huvi tundma, kasvõi selliseid raamatuid lugedes nagu „Täiusliku lause surm“.

Siin  mõned iseloomulikud katkendid, mis mulle meeldisid:

Lk. 23 „Ei olnud nii, nagu toona nägi võim: üksikud , väikesed, katkised inimesed on võtnud omaks tema ühendava, suurendava ,tervendava nägemuse õnnest ja oma ajaloolisest saatusest teise keele kõnelejana, teiste sõdade võitjana. Aga see ei olnud ka nii, nagu on tore mäletada praegu: iga tuha all hõõgus uhke tuli , valmis suureks leegiks lahvatama esimese korraliku pasunahääle peale. Oli vaikne sõda, jah, see oli küll, aga nii vaikne, et ka kõige ärksam kõrv võis kohati unustada tema kahurite kõmina ning isegi targad onud välismaal olid omavahel ära otsustanud: need seljad on nii paindus, et enam sirgeks ei tõuse“.

Lk. 101 „Kirjutan,  ja kogu aeg sama asi. See kahe maailma piir. Ma tean, et mu laste jaoks on Nõukogude Eesti vähemalt sama võõras kui mõni kauge planeet. Olgu nii. Ma saan sellest aru. Ja parem ongi. Või ja viinatalongid on ju ka tänasest päevast kaugemal kui sõda minu lapsepõlvest.

Samas neile, kes mäletavad, pole kluigi palju vaja, et käivitada seda aega uuesti, kõigi tema lõhnade ja häältega, mis muidu jäävad tasapisi nõrgemaks, aga ikkagi. Teised jälle, kes ise pole siis olnud, ootavad rohkemat. Ja võib-olla pettuvad, kui ei näe seda, mida justkui peaks: majasuurusi Lenini pilte, tühjade lettidega poode ja tänavatel Nõukogude sõdureid , kes teevad katki prillidega poisi viiuli.“

Mulle meeldis ja lugesin huviga. Autoril on ilus ja rikas eesti keel, huvitavad mõtted ja võtted nagu vahetekstid „aknakestes“ ja tühi lehekülg „täiusliku lausega“ või see autoritekstis alatasa korduv „parem ongi“.  Raamatus on romantikat ja põnevust.

Kuid erilist muljet see raamat mulle siiski ei  avaldanud nagu näiteks, küll hoopis teisest ajast kirjutatud Ene Mihkelsoni „Katkuhaud“ või Sofi Oksaneni „Puhastus“, mis sõna otseses mõttes rabasid. Minu jaoks oli romaan võrdlemisi vaoshoitud ja tasakaalukas, kirge oli vähe, vihjeid palju. Võib-olla on see aeg ikka veel liiga lähedal või ootan ma liiga palju. Puudus ka selline läbiv sündmus, mida raamatust meenutada. Ja sellest ei saanud ma ise ka aru, miks mulle  "Salamise sõdurid"Javier Cercas "Salamise sõdurid" rohkem meeldisid, miks teise rahva probleemid rohkem paelusid.

Lugeda soovitan kõigil ja ühinen kiitustega Asko Künnapile kujunduse eest, seda lihtsalt paneb tähele.

Selle kuu luuletus

Lugesin, et järgmisel aastal täitub Betti Alveri luulekogu "Tähetund" ilmumisest 50 aastat ning sel puhul  on Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond koostöös Prima Vistaga alustanud projekti "Luulest lauludeks", mille tulemusena viisistab rock-bänd Põhja Konn kaheksa luuletust nimetatud Alveri kogumikust.

„Selle ilma igav kainus

rõhub nagu raudne soomus -

kõigesse, mis väär ja ohtlik,

kiindub kirglikult mu loomus.

Joobumuses, viirastustes

mind ei köida kirev kude,

kuid ma tean, maailma  raskus

läheb lendu kord kui ude.

Linnad varisevad tolmuks,

kividelt sööb kirja vesi,

mõtlejate lagipähe

teevad herilased pesi.

Elu nagu hiiglakotkas

ootab kõrgel, kuni kooled,

säält ta kohisedes alla

toovad saagina mu nooled.

Tema mustast lihast saavad

kiskjad kuningliku sööda,

aga suled, tiivasuled

kannavad mind surmast mööda“.

Michel Houellebecq "Kaart ja territoorium" Eesti Draamateatris

Michel Houellebecq

„Kaart ja territoorium“

Esietendus 29.12.2015 Eesti Draamateatri suures saalis

Tõlkinud Indrek Koff

Lavastus Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater)

Dramaturg Eero Epner (Teater NO99)

Lava Liisi Eelmaa

Kostüüm Jaanus Vahtra

Muusika Hendrik Kaljujärv

Valgus Triin Suvi

Video Emer Värk

Foto Paul Kuimet

Kaamera Jekaterina Abramova

Osades:

Hendrik Toompere jr – Jed Martin;

Lembit Ulfsak-Isa;

Pääru Oja-Noor Näitleja;

Jaan Rekkor-Vana Kunstnik;

Ülle Kaljuste-Galerist

Piret Krumm- Noor Kunstnik

Indrek Sammul-Töömees, Detektiiv;

Elina Netšajeva (külalisena)- Olga

Lavastus "Kaart ja territoorium" põhineb Michel Houellebecqi samanimelisel romaanil, Raamatu kohta tasub lugeda siit: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kaart-on-huvitavam-kui-territoorium/

Kasutatud on ka lõike Houellebecqi romaanidest „Elementaarosakesed“, „Võitlusvälja laienemine“ ja „Saare võimalikkus“. Olen kõiki lugenud, välja arvatud uusim – „Saare võimalikkus“. Arvan, et etendust on parem vaadata neil, kes  Houellebecqi  lugenud või, kes pole viitsinud küll lugeda, kuid teavad, millest ta kirjutab ja kuidas. No ikka elust, ilust, surmast, kunstist, vanadusest ja muust  olulisest. Aga jah, tähtis on see, kuidas ta kirjutab.

Igatahes juba saali astudes, lava on vaataja ees alasti, eesriiet ees ei ole, on selge ,et see siin on teistmoodi teater, see on Houellebecq!

Mulle etendus väga meeldis ja tundsin uhkust, et selline lavastus Draamateatris sündis. Aga ma ei ole valmis sellest rohkem kirjutama, mitte veel, see vajab settimist. Tahaksin enne läbi lugeda kavalehelt intervjuu Houellebecqiga. Ma tõepoolest loeksin meelsasti kutseliste retsensioone, nii et jätan oma diletantliku kirjutamata.

Tutvustusest

Lavastuse keskmes on Jed, kes teeb peadpööritavat karjääri kunstnikuna. Jedi ümber koonduvad inimesed, keda võiks nimetada osakeseks "kunstimaailmast". On galeristid ja kunstnikud, teiste seas ka kaunitar Olga. Koos räägitakse kunstist, ilust ning maailmast, ühiselt lähenetakse keskeale ja vanadusele. Seda rütmi katkestavad Jedi jaoks vaid ühiselt veedetud vaikuse ja nõutusega täidetud hetked pensionile läinud isaga. Kõik elavad rahulikku, kuid rõõmutut elu. Ja siis toimub mõrv.

Tegevus leiab aset Prantsusmaal, demokraatliku ja humanistliku Euroopa sünniriigis. Keset šansoone, lõputuid kohvikuvestluseid, maitsekat veini, Tour de France'i ja nüansirikast erootikat peidab ennast aga mitte meie maailma tulevik, vaid juba minevik. Kõik on juba ammu tehtud.

Michel Houellebecq on nüüdisaja valusaim kirjanik, kelle skalpell lõikab lahti valge keskealise eurooplase maailma ning enesepilti. "Inimene" on see, kellega Houellebecq jaksab väsimatult tegeleda. Mõned on nimetanud teda nüüdisaja kirjanduse suurimaks huligaaniks, küünikuks ja pessimistiks. Teised aga ütlevad, et Houellebecq on võib-olla meie aja suurim humanist, kellel on öelda midagi väga olulist. Houellebecq ise lõpetab ühe oma romaani sõnadega: "Ajal, mil selle liigi viimased esindajad on jäädavalt lahkumas, tundub meile õiglane avaldada inimkonnale viimast au; avaldada au, mis ka ise kord kustub ja mattub jäägitult ajaliiva alla; ometi on vaja, et see auavaldus saaks vähemalt kordki teoks."

Tutvustuses nimetatud mõrvale ei tasu eelnevalt mingit tähtsust omistada, see ei ole mingi krimilugu.  Mõrv on pigem selline kunstiline ja lavakujundusele ainest andev element, pigem kõrvaline liin.

Lavakujundus, videod, fotod need on ise juba väärt vaatamist, ka siis kui tükist midagi aru ei saa. Ja Klassikatähtedest tuttav võrratu Elina Netšajeva ning tema prantsuskeelne laul. Seda tasub kuulata. 

Leidsin Elina Netšajeva sellise video:

Ma siiski käisin teatris seekord pojaga, kartsin, et abikaasale oleks see etendus liig- ja õigesti tegin.

Jon Kabat-Zinn "Sa oled alati kohal"

Jon Kabat –Zinn

„Sa oled alati kohal“

Teadveloleku meditatsioon igapäevaelus.

Inglise keelest tõlkinud Kaja Klaas

Varrak 2015

248 lehekülge

Parim raamat mediteerimisest, mida olen lugenud ning ainus raamat mediteerimisest, mille olen lõpuni lugenud. Tõenäoliselt tahaksin seda raamatut veel mõnikord lahti lüüa, vist kingin endale jõuludeks.

Kas või järgmise lõigu pärast lk. 48 „Arvamus, et sa ei ole võimeline mediteerima, on peaaegu sama kui arvata, et sa ei ole võimeline hingama, keskenduma või puhkama. Peaaegu kõik suudavad kergesti hingata. Ja kui tingimused on sobivad, suudavad peaaegu kõik keskenduda, kõik suudavad puhata.

Inimesed ajavad mediteerimise sageli segi lõdvestumise või mõne muu erilise seisundiga, kuhu tuleb jääda või mida tuleb tunda. Kui proovid korra-paar, ei jõua kuhugi ega tunne midagi erilist, arvad, et oled üks neist, kes seda ei suuda.

Aga mediteerimine ei tähenda, et pead midagi mingil kindlal moel tundma. See tähendab tundmist, nii nagu  sa tunned. See ei tähenda meele tühjendamist ega  vaigistamist, kuigi vaikus tõepoolest mediteerides süveneb ja seda võib kindlasti arendada. Eelkõige tähendab mediteerimine laskmist meelel olla nagu ta on, ja mingil määral arusaamist, kuidas ta sel hetkel on.“

Väga head tsitaadid, näiteks Kabirilt, Thoreau „Waldenist“ või hoopis järgnev  Rainer Maria Rilkelt:
„Niipea kui inimene mõistab, et isegi kahe lähedasima inimese vahel püsib lõputu vahemaa, võib sellest välja kasvada suurepärane kooselu, kui neil õnnestub armastada seda kaugust, mis laseb näha teist tervikuna taevalaotuse taustal.“

Hea raamat sellest, kuidas olla kohal, siin ja praegu. Autori õpetuse järgi võib ka väikelaste kasvatamist võtta kui zen praktikat väikese Buddha juhtimisel. (Valmistun vanaema ametiks.) Autoroolis mediteerida? Võib, kui see tähendab kohalolekut, tähelepanemist, mis on teel ja tee kõrval. Siinjuures ma pean silmas muidugi ennast, kes enamus aega sõidab tühjal maanteel ja on oma mõtetega , alati ei teagi millistega, nii ametis ,et ei märkagi - mets on vahepeal lehed maha visanud. 

Minu "Sirp" 48. nädal.

48. nädala „Sirp“

Lugeda oli nii palju.

Aga välja valisin need:

Mathura „ Sügis meis enestes“

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/sugis-meis-enestes

„Kui lakkame arvestamast looduse rütmidega , on oht, et läheme ka ise rütmist välja: üritame õitseda siis, kui oleks aeg viljuda, või võrsuda seal, kus peaksime taanduma.“

„Kas looduse kulg on asi iseeneses või väljendub selles ka mõni sügavam, eksistentsiaalne printsiip, mis puudutab vahetult  ka meid? Ja kas siis, kui võtaksime omaks meid ümbritseva looduse loogika, pääseksime kergemini oma pingetest? Kas peaksimegi joonduma looduse järgi, ja seda mitte ainult pragmaatilisel  tasandil (mis töid mis aastaajal teha jne. ) vaid ka vaimselt -otsideski endas piltlikult öeldes kevadet, suvel suve, sügisel sügist? Tagaks see meie elus harmoonia?

Mulle meeldib kui küsitakse, paneb mõtlema.

Tuul Sepp „Surma eemaletõukav ligitõmbavus.

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/surma-eemaletoukav-ligitombavus

„Surm mõjutab paradoksaalsel kombel meie elu rohkem kui arvata oskame.

Inimese puhul polegi niivõrd kummaline see, miks me ükskord ära sureme, vaid miks me üldse nii kaua elame“.

„Inimese puhul ei olegi niivõrd kummaline see, miks me ükskord sureme (kõik looduses sureb), vaid miks me üldse nii kaua elame. Looduses on pärast sigimisea möödumist kaua elamine üsna erakordne nähtus. Naistel on aga pärast sigimisea möödumist sageli veel pool elu ees. Klassikaliselt on seda nähtust seletatud nn vanaema hüpoteesiga, mille järgi menopausis naised aitavad suurendada oma lastelaste ellujäämust ning seetõttu jõuavad sigimiseajärgset eluiga pikendavad geenid ka loodusliku valiku „nägemisulatusse“.

A. E. Hotchner "Armunud Hemingway"

A. E. Hotchner

"Armunud Hemingway. Tema enda lugu"

Inglise keelest tõlkinud Krista Suits

Toimetanud Elo Lindsalu

Kirjastus „Varrak“

160 lk

Tutvustusest:

Juunis 1961 külastas A. E. Hotchner St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oma vana sõpra Ernest Hemingwayd. See jäi nende viimaseks kohtumiseks: mõne nädala pärast lasti kirjanik koju, kus ta võttis endalt elu. Sellest viimasest vestlusest sai ühtlasi lõpp-peatükk loole, mida kirjanik oli jutustanud peaaegu kümne aasta vältel.

Aastate jooksul oli Hemingway talle omasel pragmaatilisel moel rääkinud Hotchnerile üksikasjalikult nii oma afäärist, mis hävitas tema esimese abielu, romantilistest Pariisi-aastatest kui ka sellest, kuidas ta jäi ilma Hadleyst – naisest, keda võis aimata pea kõikides Hemingway loodud kirjanduslikes naistegelaskujudes ja keda ta otsis taga kogu ülejäänud elu. Juttu tuli ka seiklustest, mis tegid kirjaniku legendaarseks - sellest, kuidas ta jumalakojas impotentsusest vabanes, Aafrika metsades lennuõnnetuse läbi elas ning mõne aja pärast välja ilmus, ühes käes punt banaane ja teises pudel džinni, kuidas F. Scott Fitzgerald talle armuasjus nõu andis ning ta Josephine Bakeriga öösel šampanjat jõi. Lõbusate seikade kõrval pajatas kirjanik ka oma inimlikest eksimustest ja elust pärast kaotatud armastust. E. Hotchneri mälestusteraamatus „Armunud Hemingway“ näeme unustamatut maailmakirjanduse suurkuju sellisena, nagu tundsid teda vaid vähesed.

 Ameerika kirjanik ja ajakirjanik Aaron Edward Hotchner oli Ernest Hemingway kauaaegne sõber. Mõni aasta pärast suure kirjaniku surma kirjutas ta raamatu „Papa Hemingway” (e.k 2002), mis põhines diktofoniga salvestatud ja märkmikutesse ümberkirjutatud vestlustel. Kuna advokaatide arvates oli käsikirjas liiga palju plahvatusohtlikku materjali, siis ilmus raamat tugevasti kärbituna. Hotchner hoidis aga kõik välja praagitud tekstid alles ja lisas neile veel hulga uusi. Pärast seda, kui tema sõbra kohta käivad FBI salastatud materjalid avalikkusele kättesaadavaks tehti, otsustas ka Hotchner oma salajas hoitud mälestused avaldada.

Armas väike raamat. Kodusel öökapil on lugemisjärjekorras raamatute virn juba nii kõrge, et enesele aru andmata olen hakanud hindama raamatuid, mille lehekülgede arv väiksem.

Stiilinäide lk. 149:

„On rõhutatud, nagu oleksin ma kogu elu surma taga ajanud. Kui oled veetnud kogu elu, püüdes surma iga hinna eest vältida, laskmata tal seejuures ometi enda üle irvitada ja uurides teda, nagu uuriksid ilusat lõbutüdrukut, kes võib sulle vähimagi süümepiinata otsa peale teha – vähem jama ja vähem tööd –, siis võib öelda, et oled teda tundma õppinud, aga mitte taga ajanud. Sest elu on sulle õpetanud, et kui ajad teda taga, siis saad ta kätte, ning sa tead nagu kõik teisedki, et ta annab sulle ravimatu haiguse. See on kõik, mida ma arvan eluaegsest surma tagaajamisest. Surm pole midagi muud kui tavaline hoor.”

 

 Mulle meeldis taas üks pilguheit Hemingway elule ja tema naistele, kuigi üht-teist varem ka loetud (sama autori „Papa Hemingway“ ja Boriss Gribanovi „ Hemingway“).  

Selles raamatus kirjutab Hotchner  et ei võtnud omal ajal tõsiselt Hemingway hirmu, et FBI  teda pidevalt jälitab  ning pidas, nagu teisedki, seda kirjaniku luuluks.  FBI poolt 1983. aastal avalikustatud dokumendist aga selgus, et kirjaniku jälitati alates 1940 ndest aastatest.

Hemingwayst sai minu lemmikkirjanik juba varakult.  Mäletan, et olin maru uhke kui  põhikooli kirjanduse õpetaja ühe mu kirjandi kohta ütles, et tuletas talle  meelde „Vanameest ja merd“.  Keskkoolis lugesin kõike, mis selleks ajaks tõlgitud.

Hemingway oli  kirjandusmaailma jõhker kangelane, nagu  siin loetud raamatus öeldi, aga see kuidas ta kirjutas,  läks  keskkoolitüdrukutele hinge.   Tema napp dialoog tundus kohustusliku kirjanduse eepiliste romaanide kõrval väga värske .

Peaksin uuesti üle lugema omaaegset kultusteost  „Jumalaga, relvad“. Tahaksin kogeda emotsioon, mis mind nüüd elukogenuna valdab.

"Minu ema" kinos.

"Minu ema"

Mia madre

Itaalia / Prantsusmaa 2015

Režissöör: Nanni Moretti

Osades: Margherita Buy, John Turturro, Nanni Moretti, Giulia Lazzarini

Tutvustusest:

Filmi keskmes on režissöör Margherita, kel on käsil uue filmi võtted. Kogu võttegrupil on suured ootused filmis kaasalööva Hollywoodi näitleja suhtes, kuid selgub, et mees on lihtsalt kehkenpüks. Staaril ei jää meelde ridagi oma repliikidest, kuid samas suudab ta kogu võttegruppi lõbustada. Margherita on loomingulises ja eksistentsiaalses kriisis. Ta peab samaaegselt leppima oma ema hääbumise, lahutuse ning oma tütre suurekssaamise ja kodunt lahkumisega. Imestusega tõdeb Margherita, et tema ema elus oli asju, millest tütrel aimugi ei olnud.

Film osales 2015. aastal Cannes'i Filmifestivali võistlusprogrammis. Oluline roll filmis on Arvo Pärdi muusikal.

Hea film.

Tundub väga isiklik, isegi siis kui ei ole lugenud, et ongi suuresti  režissööri isiklik lugu, kummardus tema emale.

Mulle sobis selline ühest kohast teise  liuglev (kodu, töö, haigla, mälestused, une-näod) tegevus ja rahulik kaamera.

Leebelt nukker, kuid elujaatav film. Elujaatav selles mõttes, kui võtta vanemate surma elu loomuliku, kuigi valusa jätkuna.

Filmi tegemise osa oli ka huvitav, ma pole kunagi mõelnud sellele, kuidas tulevad need suurepärased kaadrid läbi auto esiklaasi autosse. Nüüd tean.

Mõtlema pani vanaduse üle. Kuidas Margherita ema ütleski, et kui vanaks jäin, märkasin, et teised hakkasid mind lolliks pidama, aga mina olen tegelikult targem, sest ma mõtlen.  

60+ seisab vastakuti oma vanemate vanaduse aja mõtleb vahest enda vanadusele.

Kuna filmi tegevuspaigaks  Itaalia, siis on loomulik, et poeg võtab töölt lahti, et haiglas ema kätt hoida ja madre sureb kodus, perekond tema ümber. Meie vanad surevad vist enamasti haiglas või hoolde-kodus.

Pärdi muusika sobis väga hästi filmi taustaks, kohati lausa maagilise õhustiku luues.

Mulle meeldis!

Alban Berg ooper "Lulu" Metropolitan Opera HD Live Coca-Cola Plazas

Alban Berg „Lulu“

Dirigent: Lothar Koenigs

Lavastaja: William Kentridge

Kaaslavastaja: Luc De Wit

Projektsioonikunstnik: Catherine Meyburgh

Lavakunstnik: Sabine Theunissen

Kostüümikunstnik: Greta Goiris

Valguskunstnik: Urs Schönebaum

Osatäitjad:

Marlis Petersen – Lulu

Susan Graham - krahvinna Geschwitz

Daniel Brenna – Alwa

Paul Groves -Kunstnik/Negro

Johan Reuter -dr Schön/Rappija Jack

Franz Grundheber -Schigolch

Tutvustusest lühendatult:

Uuendusliku lähenemisega lavastaja William Kentridge toob vaatajateni Alban Bergi šokeeriva meistriteose noorest ja vastupandamatust naisest, kelle lummus ei tõota head ühelegi mehele. Lulu rollis korduvalt tunnustatud Marlis Peterseni, tema imetleja krahvinna Geschwitzina astub üles Susan Graham ning armulumma langevaid mehi kehastavad Daniel Brenna, Paul Groves, John Reuter ja Franz Grundheber.

Algselt natside poolt keelu all ning hiljem helilooja lese Helene poolt peidus hoitud materjalide tõttu pidi ooperimaailm Bergi teose täielikku valmimist ootama 40 aastat. Pärast Helene surma 1976 orkestreeris Friedrich Cerha ooperi Bergi kavandite järgi lõpuni. Peetud üheks 20. sajandi paremaks ja vabameelsemaks ooperiks, mis on ajendanud vastakaid arvamusi ning muusikateadlaste vaidlusi. Nimiosa kuulub muusikalis-dramaatiliselt ooperirepertuaari nõudlikumate ja väljakutsuvamate rollide hulka.

Sellest ooperist on kaks väga head ülevaadet ilmunud ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“ 2011.aastal:

Liis Kolle  „Väikese meesteõgija hale lõpp. Alban Bergi „Lulu” uusversioon laval“

 http://www.temuki.ee/numbers/2011/8-9/article5310.pdf

ja Joachim Berg „Bergi ooper „Lulu” —müüt, karakterid, muusika“ http://www.temuki.ee/numbers/2011/8-9/article5309.pdf

Väga huvitav ooper, teades, et autor kuulub Arnold Schönbergi koolkonda, kahtlesin esiti, kas suudan aru saada. Aga ooper osutus üllatavalt heaks ning kaasakiskuvaks muusikalises mõttes, minu jaoks täiesti uudne helikeel. 

Lulu osas võrratu Marlis Petersen- vokaalselt ja ka füüsiliselt, vähemalt  Kentridge lavastuses, väga nõudlik osa.

William Kentridge  intrigeeriv lavastus, nüüd on mul kahju, et ma eelmisel aastal tema lavastust Dmitri Šostakovitši „Nina“ ei näinud.

Ja „Luluga“ on nii, et kui muusika ei meeldi, süžee hakkab vastu, siis tasub vaadata juba üksi lavastuse, lavakujunduse ja kostüümi-kunstniku töö pärast. 








Just selliste lavastuste pärast tahangi MET Opera ülekandeid vaadata.