Üks luuletus.

Viivi Luik

„Mis läbi aja läigatab,

on tume talve jää.

Kes sellel korra libiseb,

see pidama ei jää

ja seda tõusta aitab vaid

ta enda jõud ja jonn.

Jää alt ei paista midagi,

kuid midagi sääl on,

         sest samu salapragusid

täis on su hõimu verehääl,

ta silmavalgeil läigatab

seesama helk, mis kuskil sääl.

Jäälagendike kõminat

on täis ta luulekeel.

Täht süttib taevas üleval,

Näe süttib ikka veel.“

Sel aastal riputan oma luulerubriiki vanad lemmikud.