17. jaanuar 2015

Üks luuletus.

Viivi Luik

„Mis läbi aja läigatab,
on tume talve jää.
Kes sellel korra libiseb,
see pidama ei jää
ja seda tõusta aitab vaid
ta enda jõud ja jonn.
Jää alt ei paista midagi,
kuid midagi sääl on,
         sest samu salapragusid
täis on su hõimu verehääl,
ta silmavalgeil läigatab
seesama helk, mis kuskil sääl.
Jäälagendike kõminat
on täis ta luulekeel.
Täht süttib taevas üleval,
Näe süttib ikka veel.“


Sel aastal riputan oma luulerubriiki vanad lemmikud. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar