Mudlum. "Tõsine inimene."

Mudlum.

„Tõsine inimene.“

Toimetaja Kajar Pruul

Illustratsioonid Martin Luiga

Kujundus Indre Suur

Kirjastus ZA/UM 2014

199 lehekülge.

Nägin vilksamisi „Kirjandusministeeriumis“ Mart Juure intervjuud autoriga, mis ärgitas huvi ja raamat sobis hästi minu programmi lugeda sel aastal rohkem eesti kirjanike raamatuid.

Pildil autor Made Luiga e. Mudlum

Ääretult armas ja soe jutukogumik, mõnus lugemine. Enamus jutte on omavahel seotud ja siduvaks on Mudlumi isik. Aga ega autor endast ei kirjuta, ta kirjutab asjadest: diivanitest, riietest, söögist, korteritest või teistest elusolenditest: kassidest ja koertest.

Jutustuses „Ainult asjadest“ ütleb autor: „Selles loos andun ma täielikult ja kõige häbiväärsemal kombel oma salapahele- asjade mäletamisele. Sest kuidagi on nii, et maailm ei ole minu jaoks tegu, ta on asjadest tehtud. Sellepärast ei saa ma vastu tulla oma sõprade soovidele, kes aina kehutavad mind kirjutama sellist juttu, kus ka midagi juhtuks. No mis mõttes juhtub? Juhtub ka siis midagi või ei? Ausalt, mul päriselus ka ei juhtu mitte midagi. Asjad lihtsalt on ja läbi selle olemise nad muutuvad. Ja isegi kui asju enam ei ole, siis nad ikkagi on ja midagi nagu poleks juhtunud.“

Just see viimane:“ Ja isegi kui asju enam ei ole, siis nad ikkagi on ja midagi nagu poleks juhtunud.“ Jutustuste tegevus toimub kusagil paralleelmaailmas, mida reaalsuses enam ei ole, kuid mis autori peas on täiesti olemas e. enneolevikus, nagu on nimetatud üks jutustus.

Ja ma lugesin kõik need jutustused kassidest ja vanadest diivanitest ning keerulise arhitektuuriga majadest läbi suure huviga, uskumatu. Tekst on tihe ja mitmekihiline. Selle taga, mida autor kirjutab, on see, mis tegelikult oli, mida autor mõtles ja mida sa ise mõtlema hakkad. Raamat ei ole pelgalt eluloo- ega mälestuste raamat, ikka puhas ilukirjandus. Mul on meeles, et intervjuus ütles Mudlum, et eluloolisem on jutustus „Minu tädi Ellen". Tädi Ellen on Juhan Smuuli viimane abikaasa Ellen Noot.

Seda raamatut lugedes leiad õigustuse ka enda keskmise inimese elule.

Lk. 135 „Ma mõtlen, maailma tahab saada looks. Ta olemise mõte ja eesmärk on saad üles kirjutatud ja ära räägitud. Sinu elu, nii tühine ja rumal, kui ta sulle ka ei tundu, see elu on lugu ja selleläbi on temal oma koht ja tähendus.“

Mudlumi lood selles raamatus on üles kirjutatud ja ära räägitud kaunis eesti keeles. Ja ma loodan, et see ei jää autori viimaseks raamatuks.

Eraldi ära märkida tahaksin ka Martin Luiga illustratsioonid, paraku ma ei tea, mis tehnikas need tehtud on. Internetist raamatu esitluse juurest leidsin veel selle illustratsiooni: