Tänasel Marie Underi sünnipäeval taas üks tema
luuletus:
Kaks
südant.
Päev kerra tõmbund nagu peni,
on elul äkki sammasseis.
Ja kustund aken tähti täis. Öö juba tõuseb mulle
südameni.
Kuuküürak taevas kõnnib võik,
ja värisevat
ma tunnen riiet rinnal: kõik
vaev äkki õitsma lööb kui kevad.
Kõik mure oma pesa säeb
öö kaenla alla:
toas kõrval ema süda valla
ja palvetama kauaks jääb.
Kuid nagu lõvid puuris palved minu:
oo, seda möirgust tõstma jõuetu mu hingeõhk!
Uhm uriseb. Põu põleb nagu põhk—
Mu pärast, ema, kauem koos su käed ja valla süda sinu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar