George Orwell. "Pariisi ja Londoni heidikud"

George Orwell

„Pariisi ja Londoni heidikud.“

Inglise keelest tõlkinud Sirje Veski

Kirjastus Tänapäev 2014.

Kordustrükk, ilmunud eesti keeles 1995.

Sari „Punane raamat“

215 lehekülge

Tutvustusest lugesin, et selle romaani ilmumisega saigi  Eric Arthur Blairist George Orwell.

Raamat on vaesusest, algusest lõpuni. Mitte sisemisest vaesusest vaid sõna otseses mõttes näljast, kodutusest, töötusest, haisust, mustusest ja kõigest muust, mis vaesusega kaasas käib. Paraku kui materiaalne vaesus jõuab teatud tasemele, kaasneb sellega ka vaimne vaesus. Kuid mitte alati ja Orwell jutustab ka neist, kes ei lase vaesusel end häirida, sest neile on alles jäänud nende elu, mõtted ja raamatud. 
Eelmine raamat vaesusest, mida lugesin oli Bove  „Sõbrad“. Orwell ei ole vaeste suhtes nii halastamatu kui Bowe.  
Kokku on raamatus liiga palju vaesust, häda ja viletsust, ent autor on tähele-panelik vaatleja ning värvikas jutuvestja, nii et  pooleli ka ei  suutnud jätta.

Lk. 9 „ Veidrad inimesed olid seal hotellis. Pariisi agulitesse koguneb ekstsentriline rahvas- inimesed, kes on jäänud üksikuks, poolpöörase eluviisiga, loobunud olemast normaalsed ja korralikud. Vaesus vabastab nad tavalistest käitumisstandarditest, nii nagu raha vabastab inimesed tööst.“

  

Lk. 175: „Tekib küsimus, miks on kerjused põlatud. Ja nad on põlatud üle ilma. Ma usun, et sel lihtsal põhjusel, et neil ei õnnestu teenida korralikku elatist. Praktiliselt ei hooli keegi sellest, kas töö on vajalik või ebavajalik, produktiivne või parasiitlik, põhiline nõue, et ta olek kasutoov. Kogu see nüüdisaja jutt energiast, efektiivsusest, ühiskonna teenimisest ja nii edasi- mida muud see tähendab, kui „saada raha, saada seda legaalselt ja saada palju“? Raha on muutunud suureks tubliduse mõõdupuuks. Kerjustel ei lähe siin hästi ja selle tõttu neid põlatakse. Kui keegi teeniks  kerjamisega kasvõi 10 naela nädalas, muutuks see otsekohe austusväärseks ametiks. Kerjus, vaadates asja realistlikumalt, on lihtsalt ärimees, kes teenib elatist nagu teised ärimehed- viisil, mida elu talle võimaldab. Ta pole müünud oma au rohkem kui enamik tänapäeva inimesi. Ta on teinud lihtsalt vea, valides äri, millega on võimalik rikkaks saada.“

Võõramaistest vaestest on kergem lugeda kui kodumaistest. Näiteks Juhan Liivi „Vari“ , E. Vilde „Külmale maale“, poevad nii hinge, et valus lugeda.