Teater
„Vanemuine“
Daniel
Glattauer
„Hea
põhjatuule vastu“
netiromanss kahes vaatuses.
Saksa
keelest tõlkinud Piret Pääsuke
Dramatiseering
ja lavastus Rein Pakk
Lava
ja kostüümid Annika Pakk
Muusikaline
kujundus Ardo Ran Varres
Esietendus
27.03.2013. Vanemuise väikeses majas
Osades:
Elina
Purde (Pähklimägi)- Emmi Rothner
Andres
Mähar-Leo leike
Jüri
Lumiste –Bernhard Rottner (hääl)
Armastusromaan,
mis saab alguse ekslikult valel aadressil saadetud e-kirjast. Selline tänapäeva
kiriromaan e-kirjades. Kavas tutvustatakse
kiriromaani mõistet, allikaks Liina Lukase „Noore Wertheri kannatused“ järelsõna. Samuti on kavas koha leidnud lõigud Wertheri
kirjast oma sõbrale, markiis de Merteuili kiri Vikont de Valmontile ja
Chevalier Danceny kiri Cecile Volangesile raamatust „Ohtlikud suhted“ (Pierre
Choderlos de Laclos, Eesti Raamat 1987).
Daniel Glattaueri raamat „Hea põhjatuule vastu“ ilmus 2006.a.,
lugesin seda eestikeelse tõlke ilmumisel
aastal 2011 ja raamat meeldis väga. Mõjus värskendavalt ja uudselt. Viis mõtted sellele, et armastus sünnib siis kui me seda tahame ja
selleks valmis oleme, sõltumata armastatu reaalsest kohal-olekust või isegi
olemasolust. Raamatu teine osa „Kõik
seitse lainet“ nii palju ei meeldinud, see vastas ootustele, et Emmi ja Leo
kohtuvad ja saavad õnnelikuks. „Hea põhjatuule vastu“ seevastu jättis mõnusalt
ärritava lõpetamatuse tunde.
Teatrietendust
läksin vaatama pisukese kõhedustundega, aga nii harva kui „Vanemuise „ etendust
õnnestub näha, ei saanud loobuda. Kõhedusega, sest minu arvates lugu ei ole
teatrilavale sobilik, pigem kuuldemänguks.
Etendus
siiski meeldis. Eriti I vaatus, kus oli dünaamikat ja üllatuslikke momente rohkem
ning endale ka ei olnud veel kogu raamatu süžee meenunud. II vaatus oli aeglasem, kirjade ettelugemine pisut venivam ja kohati muutus üsna sentimen-taalseks või siis
asjatult närviliseks, et mitte öelda hüsteeriliseks.
Uurisin
vaheajal, kuidas etendus meeldis neile, kes raamatut lugenud ei ole.
30
+ -le meeldis väga. 80+, kes arvutit ei kasuta, ka temale meeldis, arvas, et pole
paha ja üksi kodus oleks igavam.
Mina
jään siiski oma arvamuse juurde, et ei ole teatrilava tükk, eriti aga mitte suure saali tükk. Istusin viiendas reas ja
sain uurida näitlejate näoilmeid ning selle kaudu ehk rohkem nende sisse kaeda.
Kusagilt 20. reast võis tegevus laval
tunduda vaid sagimisena. Kui ikka dünaamikat ei ole, siis ei lisa seda ka laval
juuste soengusse seadmine või trajektooril tugitool, raamaturiiul, arvuti , ringitammumine.
Näitlejad mängisid hästi, aga nad ei
olnud need Emmi ja Leo, keda ma raamatut lugedes ette kujutasin. Mulle meeldis Jüri Lumiste hääl, kes luges
ette Emmi abikaasa Bernhardi kirja Leole. Sellele kirjale andis hääl inimliku
sisu, raamatus oli see kiri piinlik.
Sõitsin
pärast etendust üksi autoga koju ja Klassikaraadios mängiti ansambel „The
Animals“ plaati aastast 1968 .“The Twain Shall Meet“. Mõõdakihutav pimedus
autoakna taga, äsjalõppenud etendus ja
üks laul sellelt plaadilt- tekitasid meeleolu, mis jäi meelde.
Samalt
plaadilt ka veel ühe tuntud laulu omalaadne tõlgendus:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar