Ilona Boniwell. Positiivne psühholoogia.

Ilona Boniwell

„Positiivne psühholoogia.

Tõhusa toimimise põhitõed.“

Äripäev 2014

Tõlkija Tiiu Kraut.

Konsultandid Mare Pork, Lauri Koobas, Kaisa –Kitri Niit.

Nauditav raamat psühholoogiahuvilisele. Kõigest 207. leheküljel on laiaulatuslik ülevaade positiivsest  psühholoogiast.  Arvestada tuleb muidugi, et nii mõnedki esitatud teooriad võivad olla kolikambrisse kolinud ja uutega asendunud. Raamatu esmatrükk ilmus 2006.a.  2008 a. teine ja parandatud trükk . Eesti keelde  tõlgiti 2014 aastal. Paljud  viited ja tsitaadid on pärit 1970 - 2000  aastal ilmunud raamatutest. Küllap on positiivne psühholoogia teadusena edasi arenenud ja raamat võib-olla veidi „ajalooline ülevaade“. Möönan aga, et tegemist on populaarteadusliku raamatuga, millest minusugusele diletandile peaks piisama. Selleks et teadusega sammu pidada, tuleks  lugeda inglise keeles "The Journal of Positive Psychology". 

Raamat on kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt, sooja huumoriga. Autor mõjub mõnusalt ja sõbralikult.

Kohtasin raamatu lehtedel  viiteid mitmetele autoritele, kelle raamatuid olen lugenud: Martin Seligman, Erich  Fromm, Abraham Maslow, Daniel Kahneman, Alain de Botton ja Mihaly Csikszentmihalyi .

Autor soovitab viimase nime suhtes esitada endale grammatiline väljakutse, kirjutada paberile nimi Csikszentmihalyi, vaadata seda 10 sekundit, katta nimi kinni ja püüda seda mälu järgi kirjutada. Mina 10 sekundi pärast suutsin kirjutada, aga pool tundi hiljem enam mitte.

Csikszentmihalyi  eesti keeles ilmunud raamatus “Kulgemine. Optimaalse kogemuse psühholoogia" annab autor nõuandeid selle kohta, mis teeb elu nautimisväärseks.

Kulgemist on kogenud tõenäoliselt igaüks. Meenutagem vaid  mõnd hetke elus, kui on tegevusse nii süüvitud, et ülejäänud maailma, aeg ja koht kadusid, mõtted ei uidanud ringi. Ja sellise tegevuse lõpus ei tunta väsimust vaid mõnusat rahulolu. See ei ole millegi automaatne tegemine vaid vastupidi, millegi tegemine äärmiselt keskendunult, oma tegevusega ühtesulamine.

Boniwelli raamat on ideaalne sissejuhatus neile, kes minu poolt viidatud eesti keeles ilmunud raamatuid läbi lugeda ei soovi, kuid tahavad rohkem teada positiivsest  psühholoogiast.

Raamatu lõpus on allikate loetelu, milles 20. leheküljel on viidatud erinevate autorite teostele. Kui midagi raamatule ette heita, siis oleks veel parem olnud kui viidatud oleks ka autorite eesti keeles ilmunud raamatud, näputäis neid ongi.

Raamatus on ka hulgaliselt praktilisi näpunäited kastides esile tõstetud  nagu näiteks järgnev lk. 39. Nii sobib raamat ka eneseabi käsiraamatuks neile, kes igast raamatust õpetust otsivad.

„Pessimistlike seletuste üle arutledes…

…. Küsige endalt, milliseid tõendeid teil oma uskumuste kohta on. Proovige otsida läbikukkumisele alternatiivne selgitus. Isegi kui te ei pea võimalikuks optimistliku seletusviisi kohaldamist, kaaluge, millised võivad olla konkreetse läbikukkumise järelmõjud? Kas olukord on tõesti nii katastroofiline?  Kui te ei suuda otsustada, kumb seletusviis on põhjendatum, siis mõelge, kumb neist on teile kasulikum teie enda meeleolu seisukohast (Carr, A.2004)

Minu nipp negatiivsete kogemustega toimetulekuks on küsida endalt, mis on kõige hullem mis minuga juhtuda võib ja kui see on selge, siis küsida kas see ongi hull ja konstateerida , et igaviku seisukohalt ei ole sellel mingit tähtsust. Kui nii õnnestub negatiivne situatsioon kergemini läbi elada, on hea. Välistada negatiivseid situatsioone täielikult ei saa ja see ei olegi vajalik.

Raamat oli huvitav lugeda algusest lõpuni. Näiteks peatükk  „Õnn ja subjektiivne heaolu“.

Psühholoogias peetakse suuri vaidlusi teemal, kas õnne saab mõõta ja hinnata. Mõned leiavad, et õnne ei saa mõõta, sest mitte ühtegi ilmselget käitumismalli ei saa kindlalt õnnetundega seostada. Kuid näiteks Nobeli preemia laureaat Daniel Kahneman väidab, et õnne saab objektiivselt mõõta, määrates inimese aja jooksul ilmnenud meeleolude keskmise.

Õnne valemi pakkus välja ka Martin Seligman. Tema raamatust „Ehe õnn“ olen blogis juba kirjutanud.

Õnne üks komponente on eluga rahulolu e. heaolu. Autor kirjutab hedonistliku ja eudaimonistliku heaolu käsitlusest.  Hedonismi pole tarvis seletada. Eadaimonistlik käsitlus  lähtub kreeka keelsest sõnast daimon, mis viitab iga üksikisiku potentsiaalidele, mille täitmine viib suurima eneseteostuseni.  Jõupingutused selle nimel, et elada kooskõlas oma daimoniga ning kompetentsus selle ja inimese elutegevuse vahel viivadki eudaimoonia kogemiseni.

Eudaimonistliku heaolu mudelit edasi arendades jõudsid autorid  selliste kategooriateni, mis on vajalikud heaoluks: enese aktsepteerimine ja positiivselt hindamine, isiklik areng, elu eesmärgipärasus, head suhted teistega, iseseisvus s.o. võime kontrollida ja kujundada oma elu sõltumatult.

Huvitav oli peatükk ajaperspektiivist inimeste elus. Kas keskenduda olevikule nagu siin ja praegu, elada magusates minevikumälestustes või suurepärase tuleviku unistustes.

Uuringud, millele autor viitab lk. 101 on näidanud, et vastupidi ootustele ei paista tulevikuperspektiivil olevat heaoluga mingit seost, samal ajal kui hedonistlikul olevikuorientatsioonil on väga tagasihoidlik seos rahuloluga kuid  parem suhe positiivsete emotsioonidega . Kõige enam heaolu soodustavaks ajaperspektiiviks  osutus positiivne minevikuorientatsioon. Positiivse minevikuorientatsiooniga inimestel on kõige kõrgem enesehinnang ja nad on rahul nii oma mineviku kui ka olevikuga. Kuid ka sellel oma puudused: liigne konservatiivsus ja ettevaatlikkus, vastumeelsus muudatuste ja uute elamuste ees, tung oma status quo säilitamisele.

Kas selle pärast ongi vanemad inimesed õnnelikud ? Lehest lugesin, et Ameerikas tehti  suuremahulise küsitlusega kindlaks, et inimene on kõige õnnelikum 85. aastaselt. USAs viidi läbi telefoniküsitlus, kus osales 340 000 inimest. Selle tulemused näitasid, et kuigi õnn paistab kuni 50. eluaastani vähenevat, siis pärast seda vanust tundub kõik taas ülesmäge minevat.

Boniwell oma raamatus küsib hästi: kas minevikuperspektiivi arendamine on parim, mida inimene teha saab ja pakub tasakaalustatud  ajaperspektiivi: kõrged tulemused tulevikuperspektiivi osas, positiivne mineviku perspektiiv, keskmine või alla selle tulemus hedonistliku olevikuperspektiivi skaalal ning madalad tulemused negatiivse minevikuperspektiivi skaalal.

Ehk lihtsalt öeldes: head mälestused minevikust, olevikus  kõik korras, kuid mitte liialt nautlemist, kõrged ootused tulevikule.

Raamatust saab teada, mis on Berliini elutarkuse paradigma.

On viis kriteeriumi, mida peetakse elutarkuse jaoks hädavajalikuks:

·        
Põhjalik faktiline teadmine elu pragmaatilistest aspektidest e. faktidest.

·         Põhjalikud teadmised, kuidas nende pragmaatiliste aspektidega toime tulla - oskus langetada otsuseid ja lahendada konflikte;

·         Teadmised paljudest eluvaldkondadest ja kontekstidest, kaasa arvatud inimene ise, perekond, töökoht, nende omavaheliste suhete ja selle mõistmine, kuidas need suhted vastastikku mõjuvad.

·         Veendumuste ja väärtushinnangute erinevuste tunnustamine ning nende sallimine;

·         Määramatuse tunnistamine ja mitmetähenduslikkusega leppimine aktsepteerides tõsiasja, et inimteadmistel on piirid ja me ei saa kunagi sajaprotsendise täpsusega ennustada, mis tulevikus juhtub.

Võiksin nimetada mitmeid inimesi elutarkadeks aga mitmetel neist üks oluline puudujääk, puudub veendumuste ja väärtushinnangute erinevuste tunnustamine ning nende sallimine;

Huvitav peatükk ka „ Valikuvabadus ja kuidas sellega toime tulla“.

Autor tsiteerib kedagi Tofflerit, kes 1970.aastal kirjutas:

„See, kas inimene on valmis toime tulema talle pakutavate materiaalsete ja kultuuriliste kaupade suurenenud valikuga, on siiski hoopis teine küsimus. Sest kord jõuab kätte aeg, kui valikuvõimalus ei mõju inimesele mitte vabastavalt, vaid osutub nii keeruliseks, raskeks ja kulukaks, et avaldab hoopid vastupidist mõju. Üsna varsi on tulemas aeg, kus valikuvõimalusest saab valikute üleküllus ja vabadusest saab vabaduse puudumine.“

Nüüd on see käes, olen küll vahest vihastanud valikute ülekülluse üle, mõnikord on lihtsam pimesi valida, jääb ajakulu ära.

Seesama Toffler oma raamatus „Tulevikušokk“ pakub välja mitu  toimetuleku-meetodit.  Ega jalgratast ei leiutata, ikka need meetodid, mida inimesed alateadlikult kasutavad. Näiteks „me võime säilitada pikaajalised suhted materiaalse keskkonna objektidega ning luua stabiilsed suhted.“ Ehk: me jääme truuks oma asjadele ning suhetele.

Lk.136 on tabel võimete ja vooruste kohta.

Loomulikult on peatükk Armastusest, armastuse mudelitest ja armastuse stiilidest.

Armastusest ajas. John ja Julia Gottman lõid teooria nimega „Apokalüpsise neli ratsameest“, mis võimaldavad neil 90% tõenäosusega ennustada , kas abielupaar on teel lahutuse suunas või ei: kriitika; põlgus; kaitseseisund; blokeerimine.

Viimastes peatükkides positiivse psühholoogia arengusuunad, voorused ja puudused.

Ja siit tahaks refereerida lk. 201 Positivism kui  ühiskondlik surve.

Positiivse psühholoogia liikumise kõrvalmõju on, et ebasoodsate olude ohvriks langenud inimesi ja teisi kannatajaid peetakse ise oma hädade põhjustajaks. Kui sellised inimesed ei suuda näidata välja piisavalt optimismi, võimeid, voorusi ja tahtejõudu, peetakse seda nende endi süüks. Positiivse suhtumise türannia võib paradoksaalsel kombel vähendada subjektiivset heaolu, sedasama, mille suurendamiseks ta on loodud.  

Seega jõuan algusesse, negatiivsus ja positiivsus on teineteisele vajalikud vastandid. On õigus olla kurb ja õnnetu. Ja ei tasu uurimusi ning teooriaid liiga tõsiselt võtta. Võib täheldada, et need on muutuvad. Tuleb elada elutarkusele tuginedes oma elu, tunda end hästi, teadmata midagi positiivsest psühholoogiast.

Aga raamatut oli väga huvitav lugeda. Muusikaliselt illustreerin hedonistliku õnnekäsitlusega. Väga hea duett!