Ilona
Boniwell
„Positiivne
psühholoogia.
Tõhusa
toimimise põhitõed.“
Äripäev
2014
Tõlkija
Tiiu Kraut.
Konsultandid
Mare Pork, Lauri Koobas, Kaisa –Kitri Niit.
Nauditav
raamat psühholoogiahuvilisele. Kõigest 207. leheküljel on laiaulatuslik ülevaade positiivsest psühholoogiast. Arvestada tuleb muidugi, et nii
mõnedki esitatud teooriad võivad olla kolikambrisse kolinud ja uutega
asendunud. Raamatu esmatrükk ilmus 2006.a. 2008 a. teine ja parandatud trükk . Eesti
keelde tõlgiti 2014 aastal. Paljud viited ja tsitaadid on pärit 1970 - 2000 aastal ilmunud raamatutest. Küllap on positiivne
psühholoogia teadusena edasi arenenud ja raamat võib-olla veidi „ajalooline
ülevaade“. Möönan aga, et tegemist on populaarteadusliku raamatuga, millest
minusugusele diletandile peaks piisama. Selleks et teadusega sammu pidada, tuleks
lugeda inglise keeles "The Journal of Positive
Psychology".
Raamat
on kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt, sooja huumoriga. Autor mõjub mõnusalt
ja sõbralikult.
Kohtasin
raamatu lehtedel viiteid mitmetele
autoritele, kelle raamatuid olen lugenud: Martin Seligman, Erich Fromm, Abraham Maslow, Daniel Kahneman, Alain
de Botton ja Mihaly Csikszentmihalyi .
Autor
soovitab viimase nime suhtes esitada endale grammatiline väljakutse, kirjutada
paberile nimi Csikszentmihalyi, vaadata seda 10 sekundit, katta nimi kinni ja
püüda seda mälu järgi kirjutada. Mina 10 sekundi pärast suutsin kirjutada, aga pool
tundi hiljem enam mitte.
Csikszentmihalyi
eesti keeles ilmunud raamatus “Kulgemine.
Optimaalse kogemuse psühholoogia" annab autor nõuandeid selle kohta, mis
teeb elu nautimisväärseks.
Kulgemist
on kogenud tõenäoliselt igaüks. Meenutagem vaid mõnd hetke elus, kui on tegevusse nii süüvitud,
et ülejäänud maailma, aeg ja koht kadusid, mõtted ei uidanud ringi. Ja sellise
tegevuse lõpus ei tunta väsimust vaid mõnusat rahulolu. See ei ole millegi
automaatne tegemine vaid vastupidi, millegi tegemine äärmiselt keskendunult,
oma tegevusega ühtesulamine.
Boniwelli
raamat on ideaalne sissejuhatus neile, kes minu poolt viidatud eesti keeles
ilmunud raamatuid läbi lugeda ei soovi, kuid tahavad rohkem teada positiivsest psühholoogiast.
Raamatu
lõpus on allikate loetelu, milles 20. leheküljel on viidatud erinevate autorite
teostele. Kui midagi raamatule ette heita, siis oleks veel parem olnud kui viidatud
oleks ka autorite eesti keeles ilmunud raamatud, näputäis neid ongi.
Raamatus
on ka hulgaliselt praktilisi näpunäited kastides esile tõstetud nagu näiteks järgnev lk. 39. Nii sobib raamat ka
eneseabi käsiraamatuks neile, kes igast raamatust õpetust otsivad.
„Pessimistlike seletuste üle arutledes…
…. Küsige endalt, milliseid
tõendeid teil oma uskumuste kohta on. Proovige otsida läbikukkumisele
alternatiivne selgitus. Isegi kui te ei pea võimalikuks optimistliku seletusviisi
kohaldamist, kaaluge, millised võivad olla konkreetse läbikukkumise järelmõjud?
Kas olukord on tõesti nii katastroofiline? Kui te ei suuda otsustada, kumb seletusviis on
põhjendatum, siis mõelge, kumb neist on teile kasulikum teie enda meeleolu
seisukohast (Carr, A.2004)
Minu
nipp negatiivsete kogemustega toimetulekuks on küsida endalt, mis on kõige
hullem mis minuga juhtuda võib ja kui see on selge, siis küsida kas see ongi
hull ja konstateerida , et igaviku seisukohalt ei ole sellel mingit tähtsust.
Kui nii õnnestub negatiivne situatsioon kergemini läbi elada, on hea. Välistada
negatiivseid situatsioone täielikult ei saa ja see ei olegi vajalik.
Raamat
oli huvitav lugeda algusest lõpuni. Näiteks peatükk „Õnn ja subjektiivne heaolu“.
Psühholoogias
peetakse suuri vaidlusi teemal, kas õnne saab mõõta ja hinnata. Mõned leiavad,
et õnne ei saa mõõta, sest mitte ühtegi ilmselget käitumismalli ei saa kindlalt
õnnetundega seostada. Kuid näiteks Nobeli preemia laureaat Daniel Kahneman
väidab, et õnne saab objektiivselt mõõta, määrates inimese aja jooksul ilmnenud
meeleolude keskmise.
Õnne
valemi pakkus välja ka Martin Seligman. Tema raamatust „Ehe õnn“ olen blogis
juba kirjutanud.
Õnne
üks komponente on eluga rahulolu e. heaolu. Autor kirjutab hedonistliku ja
eudaimonistliku heaolu käsitlusest.
Hedonismi pole tarvis seletada. Eadaimonistlik käsitlus lähtub kreeka keelsest sõnast daimon, mis
viitab iga üksikisiku potentsiaalidele, mille täitmine viib suurima
eneseteostuseni. Jõupingutused selle
nimel, et elada kooskõlas oma daimoniga ning kompetentsus selle ja inimese
elutegevuse vahel viivadki eudaimoonia kogemiseni.
Eudaimonistliku
heaolu mudelit edasi arendades jõudsid autorid
selliste kategooriateni, mis on vajalikud heaoluks: enese
aktsepteerimine ja positiivselt hindamine, isiklik areng, elu eesmärgipärasus,
head suhted teistega, iseseisvus s.o. võime kontrollida ja kujundada oma elu
sõltumatult.
Huvitav
oli peatükk ajaperspektiivist inimeste elus. Kas keskenduda olevikule nagu siin
ja praegu, elada magusates minevikumälestustes või suurepärase tuleviku
unistustes.
Uuringud,
millele autor viitab lk. 101 on näidanud, et vastupidi ootustele ei paista
tulevikuperspektiivil olevat heaoluga mingit seost, samal ajal kui
hedonistlikul olevikuorientatsioonil on väga tagasihoidlik seos rahuloluga kuid
parem suhe positiivsete emotsioonidega .
Kõige enam heaolu soodustavaks ajaperspektiiviks osutus positiivne minevikuorientatsioon.
Positiivse minevikuorientatsiooniga inimestel on kõige kõrgem enesehinnang ja
nad on rahul nii oma mineviku kui ka olevikuga. Kuid ka sellel oma puudused:
liigne konservatiivsus ja ettevaatlikkus, vastumeelsus muudatuste ja uute
elamuste ees, tung oma status quo säilitamisele.
Kas
selle pärast ongi vanemad inimesed õnnelikud ? Lehest lugesin, et Ameerikas
tehti suuremahulise küsitlusega
kindlaks, et inimene on kõige õnnelikum 85. aastaselt. USAs viidi läbi telefoniküsitlus, kus osales 340 000 inimest. Selle
tulemused näitasid, et kuigi õnn paistab kuni 50. eluaastani vähenevat, siis
pärast seda vanust tundub kõik taas ülesmäge minevat.
Boniwell
oma raamatus küsib hästi: kas minevikuperspektiivi arendamine on parim, mida
inimene teha saab ja pakub tasakaalustatud ajaperspektiivi: kõrged tulemused
tulevikuperspektiivi osas, positiivne mineviku perspektiiv, keskmine või alla
selle tulemus hedonistliku olevikuperspektiivi skaalal ning madalad tulemused
negatiivse minevikuperspektiivi skaalal.
Ehk lihtsalt öeldes: head
mälestused minevikust, olevikus kõik
korras, kuid mitte liialt nautlemist, kõrged ootused tulevikule.
Raamatust
saab teada, mis on Berliini elutarkuse paradigma.
On
viis kriteeriumi, mida peetakse elutarkuse jaoks hädavajalikuks:
·
Põhjalik faktiline teadmine elu pragmaatilistest aspektidest e. faktidest.
Põhjalik faktiline teadmine elu pragmaatilistest aspektidest e. faktidest.
·
Põhjalikud
teadmised, kuidas nende pragmaatiliste aspektidega toime tulla - oskus
langetada otsuseid ja lahendada konflikte;
·
Teadmised
paljudest eluvaldkondadest ja kontekstidest, kaasa arvatud inimene ise,
perekond, töökoht, nende omavaheliste suhete ja selle mõistmine, kuidas need suhted
vastastikku mõjuvad.
·
Veendumuste
ja väärtushinnangute erinevuste tunnustamine ning nende sallimine;
·
Määramatuse
tunnistamine ja mitmetähenduslikkusega leppimine aktsepteerides tõsiasja, et inimteadmistel
on piirid ja me ei saa kunagi sajaprotsendise täpsusega ennustada, mis
tulevikus juhtub.
Võiksin
nimetada mitmeid inimesi elutarkadeks aga mitmetel neist üks oluline puudujääk,
puudub veendumuste ja väärtushinnangute erinevuste tunnustamine ning nende
sallimine;
Huvitav
peatükk ka „ Valikuvabadus ja kuidas
sellega toime tulla“.
Autor
tsiteerib kedagi Tofflerit, kes 1970.aastal kirjutas:
„See, kas inimene on valmis
toime tulema talle pakutavate materiaalsete ja kultuuriliste kaupade suurenenud
valikuga, on siiski hoopis teine küsimus. Sest kord jõuab kätte aeg, kui
valikuvõimalus ei mõju inimesele mitte vabastavalt, vaid osutub nii
keeruliseks, raskeks ja kulukaks, et avaldab hoopid vastupidist mõju. Üsna
varsi on tulemas aeg, kus valikuvõimalusest saab valikute üleküllus ja
vabadusest saab vabaduse puudumine.“
Nüüd
on see käes, olen küll vahest vihastanud valikute ülekülluse üle, mõnikord on
lihtsam pimesi valida, jääb ajakulu ära.
Seesama
Toffler oma raamatus „Tulevikušokk“ pakub välja mitu toimetuleku-meetodit. Ega jalgratast ei leiutata, ikka need
meetodid, mida inimesed alateadlikult kasutavad. Näiteks „me võime säilitada pikaajalised suhted materiaalse keskkonna
objektidega ning luua stabiilsed suhted.“ Ehk: me jääme truuks oma asjadele
ning suhetele.
Lk.136
on tabel võimete ja vooruste kohta.
Loomulikult
on peatükk Armastusest, armastuse mudelitest ja armastuse stiilidest.
Armastusest
ajas. John ja Julia Gottman lõid teooria nimega „Apokalüpsise neli ratsameest“,
mis võimaldavad neil 90% tõenäosusega ennustada , kas abielupaar on teel
lahutuse suunas või ei: kriitika; põlgus; kaitseseisund; blokeerimine.
Viimastes
peatükkides positiivse psühholoogia arengusuunad, voorused ja puudused.
Ja
siit tahaks refereerida lk. 201 Positivism
kui ühiskondlik surve.
Positiivse
psühholoogia liikumise kõrvalmõju on, et ebasoodsate olude ohvriks langenud
inimesi ja teisi kannatajaid peetakse ise oma hädade põhjustajaks. Kui sellised
inimesed ei suuda näidata välja piisavalt optimismi, võimeid, voorusi ja tahtejõudu,
peetakse seda nende endi süüks. Positiivse suhtumise türannia võib
paradoksaalsel kombel vähendada subjektiivset heaolu, sedasama, mille
suurendamiseks ta on loodud.
Seega
jõuan algusesse, negatiivsus ja positiivsus on teineteisele vajalikud
vastandid. On õigus olla kurb ja õnnetu. Ja ei tasu uurimusi ning teooriaid
liiga tõsiselt võtta. Võib täheldada, et need on muutuvad. Tuleb elada elutarkusele tuginedes oma elu, tunda end hästi, teadmata midagi positiivsest
psühholoogiast.
Aga
raamatut oli väga huvitav lugeda. Muusikaliselt illustreerin hedonistliku õnnekäsitlusega. Väga hea duett!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar