Catherine Charrier "Ootus"

Catherine Charrier

"Ootus"

Tõlkinud Margot Endjärv

Eesti Raamat 2015.

Raamat algab päevaga (P) kui Maria armuke Roch ütleb talle: „Kui see jätkub, siis aasta pärast jätan ta maha ja abiellun sinuga.“

Raamat lõpeb 4682. päeval pärast P. Roch ütleb „Palun sind, ära nõua minult enam, et ma ta maha jätaksin“.

Maria saab oma hukutavast kirest võitu. Kas ikka saab?

Nende 4682 päeva jooksul saavad suureks Maria kaks tütart ja abikaasa jätab ta maha, Maria kogeb suurt depressiooni ja on ravil.

See ei ole banaalne lugu abieluvälisest afäärist, raske on ka afääriks nimetada 13 aastat kestnud suhet.

Raamat on Maria jutustus oma mõtetest, emotsioonidest ja valikutest. Sündmused Maria elus, mida nimetasin, ja Rochi elu, neist ei jutustata palju, need on kõrvalliinid.  Ka ei tehta juttu petetud abikaasadest enne, kui on vaja välja mõelda valesid, et kohtumisi katta.  Neid nagu polekski, kuigi ja, depressiooni ajal tuleb Mariale appi just alles lahutusest teatanud abikaasa.

Väga tundlik, intensiivne emotsionaalne raamat armukeseks olemisest.

See on küll kulunud klišee, aga arvan, ainult prantslannad on võimelised armukeseks olemisest nii tundlikult kirjutama. See raamat kõnetab eriliselt, kui oled oma elus midagi sellist kogenud. Petetud abikaasad võivad Maria isekusest vihastuda.

Stiilinäide lk. 15 „Kogu ootuse aega läbivad kleidid, need märgistavad kõik üht armastuse silmapilku. Tuleb aeg, mil mõni neist, mida tema pidas väga ilusaks, läheb moest, aga ma ei tea seda veel, tema samuti mitte. Üksteisele järgnevad kleidid on naiste, aastaaegade, mälu aeg. Öeldakse: “Mul oli selline kleit“, nagu mõni sentimeeter riiet võiks kanda kuupäeva. Just kleidid on märgilise tähendusega ja mitte seelikud või püksid. Kleidid jutustavad naisest paremini kui ükskõik milline muu riideese, sest kleit on kõigepealt kavatsus  olla ilus, meeldida. Ükski kleit ei ole süütu. Kleit pannakse selga, et end ehtida, see pannakse selga, et mees saaks selle seljast võtta. Kleidi kohta öeldakse, et see istub, selle sõna tähendust kiputakse unustama, see räägib ka iseenda väärtustamisest.“

Märgin ära ka kaanekujunduse Ülle Marksilt! 

Prantsusmaal, kus autori esikromaan võitis Lafayette’i preemia, ilmus raamat sellise kaanega.

Seekrod on küll kodumaine raamatu kaas  õnnestunum.

 Preemia kohta ma palju infot ei leidnud, aga nime on see tõenäoliselt saanud Madame de La Fayette (1634-1693), õieti Marie-Madeleine Pioche de la Vergne, järgi, kellet on ka eesti keelde tõlgitud üks romaan „Printsess de Clèves“.

Catherine Charrier’i raamat „Ootus“ meeldis mulle väga. Kusagil on nimetatud seda ka moodsaks „Anna Kareninaks“