Selle kuu luuletus

Kaevasin välja oma Lõuna-Eesti juured.

Artur Adson

Oll varajane kevväi.

Kui havve’ mõrran, aeli müüda osse

tuul. Lumi abras: raud, mis söönü rosse.

Oll varajane kevväi.

Teid edimätsi rajama koon tõtlimi

-ei mäleta, mis tõine tõisel ütlimi-,

sääl äkki, uutmata, Sa naarma pahvatit,

ma saisma jäi: mu imelikult jahmatit-

kuis oless lindu nõsnu nigu noole’

parv tirke Sinu rinnast taiva poole,

kõik mõtsa oless siivalöögi’ täutnü

ja kaonu kui kaar, mis välk om läutnü.

Kui havve’mõrran, aeli müüda osse

tuul. Lumi abras: raud, mis söönü rosse.

Oll varajane kevväi.