Martin
Algus
«Kaheksajalg»
Teater
„Ugala“
Esietendus
Ugala teatri suures saalis 18. aprillil 2015
Lavastaja:
Martin Algus
Kunstnik:
Illimar Vihmar
Liikumisjuht:
Oleg Titov
Valguskunstnik:
Rene Liivamägi
Osades:
Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Jaana Kena, Vallo Kirs, Adeele Sepp, Klaudia
Tiitsmaa, Tanel Ingi ja Andres Tabun
Teatri
koduleheküljel tutvustatakse tükki nii::
Kuidas oma ummikusse jõudnud
pereelu uuesti korda teha? Kas selleks on vaja lagunema kippuvas kodus remont
valmis saada? Või hoopis suuta end kehtestada mehena majapidamises, kus arveid
maksab su edukas naine? Üritada leida ühine keel oma teismelise pojaga või
kirjutada raamat, mille valmimisse enam keegi ei usu? On selleks vaja
avantüristist venda, kes tuleb Taist tagasi kodumaale, või tuleks hoopis
puhastada energiaväli, leppida maa ja veega?
“Kaheksajalg” on komöödia ühest
keskeakriisiga maadlevast eesti mehest. 40-ndatesse jõudnud Ville üritab 24
tunni jooksul seljatada vähemalt kaheksa erinevat väljakutset, et päästa oma pere,
aga iga lahendus tekitab hoopis uue kriisi ja kogu päästetöö lõpeb sõna otseses
mõttes suure pauguga.
Näidendi
esimene lugemine toimus 23. oktoobril 2014 Draamateatri Maalisaalis. Draamateatri
lehelt pärit ka järgmine dialoog:
EINAR:
Nad armastasid teineteist. Ema ja isa. Nad armastasid meid niisamuti, Ville.
VILLE: Jah, ja ma olen seda
armastust alt vedanud. Sellest armastusest oleks pidanud midagi paremat sündima
kui see, mis ma praegu olen.
EINAR: Millest sa räägid,
Ville?
VILLE: Nii see on...
EINAR: Kuule... vennas...
VILLE: Abitu ja arg, väike
keskealine, varsti üksik, kodutu ja töötu, vimma täis pärdik, kes ei oska
suureks saada ja põleb mõne aasta pärast kibestumusest tuhaks.
EINAR: Lõpeta, Ville.
VILLE: Nii see on. Ma pole
osanud seda armastust – seda tõelist pärandust oma vanematelt – ma pole osanud
seda oma perele edasi anda. Marcole. Lumile. Me elame siin koos, aga ma isegi
ei tea enam, kes nad on, kes ma ise olen...? Mis asju me siin ajame?
EINAR: Jäta nüüd...
VILLE: Ja sina oled samasugune,
Einar.
EINAR: Kuule, me teeme kõik
korda. Ma aitan sul kõik korda saada?
VILLE: Ha-ha?! Sinu panus
ainult kiirendab agooniat.
EINAR: Kurat... võta ennast
nüüd kokku, Ville! Ah?
Ajakirja“
Hello“ tutvustuselt on pärit need katked:
Tahtsingi kirjutada loo, mis
lihtsalt hakkab ennast järjest hullemaks kerima ning muudkui kerib ja kerib,
kuni lõpuks laheneb kõik suure pauguga,»
selgitab Eesti kõige menukamate seriaalide stsenarist Martin Algus oma uut,
eelmisel laupäeval Viljandi Ugalas esilinastunud komöödiat «Kaheksajalg».
«Vahel on selline tunne, et
mehed on justkui alateadlikult endale selle rolli valinud, et nemad juhivad ja
veavad siin maamunal neid asju. Eks see tekitab loomulikult pingeid, kui sa oled ootused üles kerinud ja siis pead korraga kõige
eest vastutama,» nendib Martin.
«Ühiskonnas valitseb ju suur
sooline ebavõrdsus ja seda mitte ainult Eestis, vaid terves maailmas. See
iseenesest ju ongi näide meeste tohutust initsiatiivist - selle medali teiseks
küljeks on tohutu stress. Mehed võiks osata lõdvestuda ja lõpuks rohkem naisi
usaldama õppida.»
Paraja kollaaži sain kokku.
Etendus
mulle meeldis.
„Sirbis“t
loetud Draamateatri „Sylvia“ (millest minagi blogis kirjutasin) retsensioonist
jäi kõlama mõte, et kas „Sylvia“ on just kõige parem peredraama, mida Eesti teatris mängida, on kaasaegsemaid
ja paremaid.
„Kaheksajalg“
on just selline moodne peredraama lavastatud komöödiana.
Hoogne,
hea dialoogiga, laval on mürtsu, pauku ja hallutsinogeenidest põhjustatud nägemusi.
Ei mingit venimist. Mees, kes
televisioonile kirjutab, ei saagi
endale uimerdamist lubada.
Selline pisut äraspidine huumor, tuttav näiteks teleseriaalist „Ment“. Ma ei ole telerivaataja, aga „Menti“ vaatasin alguses mõnuga. „Ühikarotte“ ja „Naabriplikat“ vaadanud ei ole, neil on ka stsenaristiks Martin Algus.
Etendus
tekitas igasugu mõtteid. Näiteks, mulle ei meenu ühtegi
normaalset karjäärinaist teatrilaval. Hetkel
ongi neid meeles ainult kaks „Sylvias“
ja „Kaheksajalas“. Kui siis ainult nõukogude teatrikunsti
varasalvest , Rakevere teatri „Armastus tööpostil“ tegi karjäärinaine armastuse
mõjul läbi metamorfoosi .
Ühel hetkel etendust vaadates, tabasin end mõttelt: vaata tähelepanelikult, ega see pole
sinust.
Ei
olnud ! Karjäärinaised, keda mina tunnen,
ei ole nii puised, tundetud ja närvilised, nagu neid laval mängitakse. Aga saan
aru, et autor ja lavastaja on siin võtnud meeste ombudsmani rolli.
Kui
narkouimas ei olnud meeste fantaasial laval piire, siis naise lagi oli
truudusetuse ülestunnistus.
Tasub
kindlasti vaadata. Väga hea arusaadava „kodumaise“ huumoriga komöödia, ehedalt
ja hoogsalt mängitud. Ja samas ka mõtlemapanev draama.
Näitlejatest
tõstan esile Tarvo Vridolini joviaalset Einarit, kes oma siiras pahelisuses oli
ehtne ja haarav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar