"Kaheksajalg " teatris "Ugala"

Martin Algus

 «Kaheksajalg»

Teater „Ugala“

Esietendus Ugala teatri suures saalis 18. aprillil 2015

Lavastaja: Martin Algus

Kunstnik: Illimar Vihmar

Liikumisjuht: Oleg Titov

Valguskunstnik: Rene Liivamägi

Osades: Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Jaana Kena, Vallo Kirs, Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Tanel Ingi ja Andres Tabun

Teatri koduleheküljel tutvustatakse tükki nii::

Kuidas oma ummikusse jõudnud pereelu uuesti korda teha? Kas selleks on vaja lagunema kippuvas kodus remont valmis saada? Või hoopis suuta end kehtestada mehena majapidamises, kus arveid maksab su edukas naine? Üritada leida ühine keel oma teismelise pojaga või kirjutada raamat, mille valmimisse enam keegi ei usu? On selleks vaja avantüristist venda, kes tuleb Taist tagasi kodumaale, või tuleks hoopis puhastada energiaväli, leppida maa ja veega?

“Kaheksajalg” on komöödia ühest keskeakriisiga maadlevast eesti mehest. 40-ndatesse jõudnud Ville üritab 24 tunni jooksul seljatada vähemalt kaheksa erinevat väljakutset, et päästa oma pere, aga iga lahendus tekitab hoopis uue kriisi ja kogu päästetöö lõpeb sõna otseses mõttes suure pauguga.

Näidendi esimene lugemine toimus 23. oktoobril 2014 Draamateatri Maalisaalis. Draamateatri lehelt pärit ka järgmine dialoog:

EINAR: Nad armastasid teineteist. Ema ja isa. Nad armastasid meid niisamuti, Ville.

VILLE: Jah, ja ma olen seda armastust alt vedanud. Sellest armastusest oleks pidanud midagi paremat sündima kui see, mis ma praegu olen.

EINAR: Millest sa räägid, Ville?

VILLE: Nii see on...

EINAR: Kuule... vennas...

VILLE: Abitu ja arg, väike keskealine, varsti üksik, kodutu ja töötu, vimma täis pärdik, kes ei oska suureks saada ja põleb mõne aasta pärast kibestumusest tuhaks.

EINAR: Lõpeta, Ville.

VILLE: Nii see on. Ma pole osanud seda armastust – seda tõelist pärandust oma vanematelt – ma pole osanud seda oma perele edasi anda. Marcole. Lumile. Me elame siin koos, aga ma isegi ei tea enam, kes nad on, kes ma ise olen...? Mis asju me siin ajame?

EINAR: Jäta nüüd...

VILLE: Ja sina oled samasugune, Einar.

EINAR: Kuule, me teeme kõik korda. Ma aitan sul kõik korda saada?

VILLE: Ha-ha?! Sinu panus ainult kiirendab agooniat.

EINAR: Kurat... võta ennast nüüd kokku, Ville! Ah?

Ajakirja“ Hello“  tutvustuselt on pärit need katked:

Tahtsingi kirjutada loo, mis lihtsalt hakkab ennast järjest hullemaks kerima ning muudkui kerib ja kerib, kuni lõpuks laheneb kõik suure pauguga,» selgitab Eesti kõige menukamate seriaalide stsenarist Martin Algus oma uut, eelmisel laupäeval Viljandi Ugalas esilinastunud komöödiat «Kaheksajalg».

«Vahel on selline tunne, et mehed on justkui alateadlikult endale selle rolli valinud, et nemad juhivad ja veavad siin maamunal neid asju. Eks see tekitab loomulikult pingeid, kui sa oled ootused üles kerinud ja siis pead korraga kõige eest vastutama,» nendib Martin.

«Ühiskonnas valitseb ju suur sooline ebavõrdsus ja seda mitte ainult Eestis, vaid terves maailmas. See iseenesest ju ongi näide meeste tohutust initsiatiivist - selle medali teiseks küljeks on tohutu stress. Mehed võiks osata lõdvestuda ja lõpuks rohkem naisi usaldama õppida.»

Paraja kollaaži sain kokku.

Etendus mulle meeldis.

„Sirbis“t loetud Draamateatri „Sylvia“ (millest minagi blogis kirjutasin) retsensioonist jäi kõlama mõte, et kas „Sylvia“ on just kõige parem peredraama,  mida Eesti teatris mängida, on kaasaegsemaid ja paremaid.

„Kaheksajalg“ on just selline moodne peredraama lavastatud komöödiana. 

Hoogne, hea dialoogiga, laval on mürtsu, pauku ja hallutsinogeenidest põhjustatud nägemusi. Ei mingit venimist.  Mees, kes televisioonile kirjutab,  ei saagi endale  uimerdamist lubada. 

Autor kahasse lavastajaga on suutnud ühe mehe äpardunud peresuhted, pätiks läinud venna ja selle rongaemast elukaaslase mõnusa huumoriga lavale seada ja lõpuks happy end kokku sõlmida. Lõpp oli minu jaoks pigem üllatav ja absurdi-maiguline. Äsjaloetud raamatu „Positiivne psühholoogia põhjal ei ole selline lõpp võimalik, abikaasad olid jõudnud blokeerimise staadiumisse.

Selline pisut äraspidine huumor, tuttav näiteks teleseriaalist „Ment“. Ma ei ole telerivaataja, aga „Menti“ vaatasin alguses mõnuga. „Ühikarotte“ ja „Naabriplikat“ vaadanud ei ole, neil on ka stsenaristiks Martin Algus.

Etendus tekitas igasugu mõtteid. Näiteks, mulle ei meenu   ühtegi normaalset  karjäärinaist teatrilaval.  Hetkel  ongi  neid meeles ainult kaks „Sylvias“ ja  „Kaheksajalas“.  Kui siis ainult nõukogude teatrikunsti varasalvest , Rakevere teatri „Armastus tööpostil“ tegi karjäärinaine armastuse mõjul läbi metamorfoosi .

 Ühel hetkel  etendust vaadates, tabasin end mõttelt:  vaata tähelepanelikult, ega see pole sinust. 

Ei olnud !  Karjäärinaised, keda mina tunnen, ei ole nii puised, tundetud ja närvilised, nagu neid laval mängitakse. Aga saan aru, et autor ja lavastaja on siin võtnud meeste ombudsmani rolli.

Kui narkouimas ei olnud meeste fantaasial laval piire, siis naise lagi oli truudusetuse ülestunnistus.

Tasub kindlasti vaadata. Väga hea arusaadava „kodumaise“ huumoriga komöödia, ehedalt ja hoogsalt mängitud. Ja samas ka mõtlemapanev draama.

Näitlejatest tõstan esile Tarvo Vridolini joviaalset Einarit, kes oma siiras pahelisuses oli ehtne ja haarav.