Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm"

Andrus Kasemaa

„Leskede kadunud maailm“

Kirjastus Varrak 2012.

Ma ei loe eluloo-ja mälestuste raamatuid. Aga A. Kasemaa raamat ei ole kumbagi, see on etnograafiline poeem ühe küla naistest. Autor iseloomustab seda küla nii „ kolkaküla täis leski, mahajäetud maju ja rebaseid.“ Kirjanik kirjutab need lesed elavaks ja lähedaseks. Väga armas raamat. Nagu kohtumine oma lapsepõlvega ja külaskäik vanaema poole .

Väga poeetiline raamat, kohe aru saada, et luuletaja kirjutatud. Mõnus lugeda, seda raamatut ei saa neelata ühe õhtuga, vaid sõõmhaaval, igal õhtul nagu head veini. Loed ja kandud mõtetes vanaema pööningule vanade raamatute keskele või pildialbumit lehitsema või küla jaanipeole või vanatädi matustele

Raamatus on palju sõnu, mis tulid kusagilt kaugelt-kaugelt tuttavad ette ja oli ka selliseid, millest pole üldse kuulnudki või ei mäleta.

Lk. 16 „Leskede lugudes oli alati olemas see vana, turvaline maailm. Nendega koos olles sain tagasi minna 1910ndatesse, 1920ndatesse, 1930ndatesse, leskede kadunud maailma, kus udu sees elasid hallahaldjad, kes võisid inimese haigeks teha ja kus neljapäeva öösel vanakuu ajal sai nõiduda, ja metsades elasid eksitajad vaimud ja jõgedes järvedes näkid, kes olid paljude Poeedirahu uppunulugude tegelased. „

Raamat pole siiski esikohal vaimude lood. Autor kirjutab Poeedirahu küla leskede kommetest, välimusest, majadest, koolipõlvest, abielust, matustest. Elust.

Ja pildid,  millised imetlusväärsed pildid! Pärit Liia Mägi klaasnegatiivide kogust ja autori isiklikust arhiivist. Rahulikud, kaunid, noored ja justkui  ajatud näod.

Sellest raamatust on põhjalik Brita Melts’i artikkel „Poeedirahu – Andrus Kasemaa kirjanduslik omailm“ siin http://kjk.eki.ee/ee/issues/2013/6/363 Küll pisut pikk selleks, et oleksin jõudnud selle läbi  lugeda.

Raamat kuulub minu nn. eesti kirjanduse lugemise programmi. Lõuna ajal lähen võtan raamatukogust Andrus Kasemaa „Minu viimane romaan“.

Siia kohe sobib laul“ Mul meelen kuldne kodukotus“