Andrus
Kasemaa
„Leskede
kadunud maailm“
Kirjastus
Varrak 2012.
Ma
ei loe eluloo-ja mälestuste raamatuid. Aga A. Kasemaa raamat ei ole kumbagi,
see on etnograafiline poeem ühe küla naistest. Autor iseloomustab seda küla nii
„ kolkaküla täis leski, mahajäetud maju
ja rebaseid.“ Kirjanik kirjutab need lesed elavaks ja lähedaseks. Väga
armas raamat. Nagu kohtumine oma lapsepõlvega ja külaskäik vanaema poole .
Väga
poeetiline raamat, kohe aru saada, et luuletaja kirjutatud. Mõnus lugeda, seda raamatut
ei saa neelata ühe õhtuga, vaid sõõmhaaval, igal õhtul nagu head veini. Loed ja kandud
mõtetes vanaema pööningule vanade raamatute keskele või pildialbumit lehitsema või
küla jaanipeole või vanatädi matustele
Raamatus
on palju sõnu, mis tulid kusagilt kaugelt-kaugelt tuttavad ette ja oli ka
selliseid, millest pole üldse kuulnudki või ei mäleta.
Lk.
16 „Leskede lugudes oli alati olemas see
vana, turvaline maailm. Nendega koos olles sain tagasi minna 1910ndatesse, 1920ndatesse,
1930ndatesse, leskede kadunud maailma, kus udu sees elasid hallahaldjad, kes
võisid inimese haigeks teha ja kus neljapäeva öösel vanakuu ajal sai nõiduda,
ja metsades elasid eksitajad vaimud ja jõgedes järvedes näkid, kes olid paljude
Poeedirahu uppunulugude tegelased. „
Raamat
pole siiski esikohal vaimude lood. Autor kirjutab Poeedirahu küla leskede
kommetest, välimusest, majadest, koolipõlvest, abielust, matustest. Elust.
Ja
pildid, millised imetlusväärsed pildid!
Pärit Liia Mägi klaasnegatiivide kogust ja autori isiklikust arhiivist.
Rahulikud, kaunid, noored ja justkui
ajatud näod.
Sellest
raamatust on põhjalik Brita Melts’i artikkel „Poeedirahu – Andrus Kasemaa
kirjanduslik omailm“ siin http://kjk.eki.ee/ee/issues/2013/6/363
Küll pisut pikk selleks, et oleksin jõudnud selle läbi lugeda.
Raamat
kuulub minu nn. eesti kirjanduse lugemise programmi. Lõuna ajal lähen võtan
raamatukogust Andrus Kasemaa „Minu viimane romaan“.
Siia
kohe sobib laul“ Mul meelen kuldne kodukotus“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar