Paolo Coelho "Abielurikkumine"

Paolo Coelho

„Abielurikkumine“

Portugali keelest tõlkinud Indrek Koff

Kirjastus Varrak 2014.

278 lehekülge.

Minu lemmikud Coelholt on „Palverännak: Maagi päevik“, „ Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin“ ja
„ Zahir“. Teisi olen vahelduva eduga lugenud või lehitsenud. Imetlust väärib autori oskus rääkida keerulistest asjadest lihtsalt ja arusaadavalt. Aga kõigile selline äärmiselt lihtsustatud käsitlusviis ei sobi, mulle ka.

Raamatu sisu on pealkirjas ära öeldud. Noore naise mõtisklused ja üleelamised abielu ja abielurikkumise teemadel.  31 aastane kahe lapse ema, enda sõnul õnnelikus abielus, on jõudnud eluetappi, kus kõik on tüütuseni tuttav, ta ei ole õnnelik ning depressioon kimbutab.

Raamatus on mitu  lehekülge täis  arutlusi abielu aja armastuse teemal.

Lk. 200: „ Pärast kolm aastat kestnud abielu teab üks juba täpselt, mida teine tahab ja mõtleb. Pidudel ja õhtusöökidel oleme sunnitud kuulama juba palju kordi kuuldud jutte, ikka ja jälle üllatust teesklema ja vahel ka takka kiitma. Seksis astub kire asemele kohustus, mistõttu seda tuleb ette aina harvemini. Õige pea juhtub seda veel vaid kord nädalas- kui niigi tihti. Kui naised omavahel kokku saavad, räägivad nad oma meeste kustumatust kirelõõmast, mis pole muud kui selge vale. Nad kõik teavad seda, aga mitte keegi ei taha teistest halvem olla.

……………….

Ainult armastusest ei piisa. Ma tahan oma mehesse armunud olla.

……………Armastus ei ole pelgalt tunne, see on kunst. Ja nagu iga kunsti puhul ei piisa siin inspiratsioonis, väga palju tuleb tööd teha.“

Vaatamata kogu tarkusele, ei leia ta väljundit muus kui abielurikkumises. Kuna armumise objekt on samuti abielus, siis käsitleb raamat riivamisi ka abielurikkumist mehe poolt.

Kui naise mõtted hakkavad juba käima lahutuse teid, viib mõistlik ja tasakaalukas igati täiuslik abikaasa naise nädalavahetuseks reisile armastuse tärkamise radadele. Nende paikade nägemine ei too kaasa tunnete uuenemist, küll aga saab naine paraplaaniga sõites unustamatu elamuse. Ta tunneb ühtsust maa ja taevaga ning veendub lõplikult, et armastab oma abikaasat ja peret ning armuke on möödunud ajahetk elus.

See raamat oli mul pooleli kui lugesin õhtulehest lõiku:

Neljapäeva hommikul äratas Raadio 2 "Suvehommikus" kuulajaid Evelin Ilves. Endine presidendiproua ajas juttu saatejuht Ingrid Peegiga. Kuulajad said teada, et Evelinile meeldib kodus vaikus, kuid autoga sõites kuulab ta tantsumuusikat. Linnulaulust eelistab Ilves käo kukkumist.

Evelin avaldas arvamust, et on kurb, kui naisteajakirjas räägib nõid Nastja sellest, et paljudel Eesti naistel pole üldse meest vaja. Ilvesel endal oli tuua vastupidine näide.

"Olen tundnud, et vahel on hea mitte hästi hakkama saada. Mind on nii kohutavalt häirinud elu jooksul see, kui kõik on korras ja puhas, kui ma saan endale kõike lubada oma palga eest. See hakkab ajudele!"

See ongi see! Hea elu sündroom.

Abielurikkumisel võib olla mitmesuguseid põhjusi. Coelho on valinud hea elu sündroomi.

Kunagi ammu kirjutasin oma teismeea päevikusse ideaalsest suhtest nii: muudkui armuks ja armuks ning armastama ei jõuakski hakata. Ei hakka siin oma pika elu ja kahe abielu tarkusi jagama. Ütlen vaid, et on raske, kuid mitte võimatu oma abikaasasse ikka uuesti ja uuesti armuda.

Kes aga armastuse kunstist tahab lugeda, siis E.Frommil on sellenimeline väga hea raamat olemas.