Tommi Kinnunen. Nelja tee rist.

Tommi Kinnunen

„Nelja tee rist“

Tõlkinud Jan Kaus

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Piret Pääsuke

Kirjastus Varrak 2015

Sari „Moodne aeg“

256 lehekülge

Raamatu ülesehitus on väga huvitav, selles on mingi maagiline korrapära ja rütm.

Raamatu alapealkiri on „Majale, mille tubades elab mitu lugu.“

Oma lood jutustavad ämmaemand Maria, tema tütar Lahja, Lahja minia Kaarina ja Lahja mees Onni.

Raamatu naised ehitasid suuri ja sopilisi majasid. Sopilised on ka lood. Lugemise ajal lehitsesin raamatut pidevalt  tagasi. Tegelaste lood ei kulge paralleelsetes aastates. Näiteks kui Maria loos kohtab Onnit esimest korda  jutustuses „1933/Shemeikantie. Vajalikud ja ebavajalikud inimesed“ Lahja ja Onni pulmas, siis Lahja loos kerkib Onni esile alles „1938/Jamatie. Kolmanda ja neljanda põlveni„.

Peategelasi on neli, kõik nad saavad kokku majas, mis asub nelja tee ristis.

Kelle raamat see siis on: tugeva ja väärika esiema Maria raamat või tema järeltulijate raamat.

Minu arvates on see kõige rohkem Onni raamat ja see on ka elus tehtavate valikute raamat.

Usun, et valesid valikuid pole olemas. Iga valik on selle tegemise ajal parim võimalikest ja möödapääsmatu, tagantjärgi tarkus ei maksa midagi.

Kõige mõjusam ja enimtsiteeritum on raamatust  järgmine lõik, mida minagi ei saa siia panemata jätta.

LK. 46. Kas nad muretsevad Onni majja, et ta täidaks eelnevalt paika sätitud koha, nagu muretsetakse lauta kass või õuele vahikoer? Kas Onni ülesanne on hööveldada piitu ja parandada treppe, või näidata ilmarahvale , et omanik on oma elus kõik saavutanud?

Maria arust oli elu ehitis, just nagu suur maja, kus on palju kambreid ja võõraste-tubasid ning igas toas mitu ust. Igaüks valib ise oma uksed  ning kõnnib läbi köökide ja verandade ning satub vaheruumides uutele ustele, ning ükski neist pole õige ega vale, sest tegu on vaid ustega. Mõnikord võib inimene avastada, et on sattunud majas hoopis teise kohta, kui ta algselt oli mõelnud minna. Siin ta on, olles avanud ja sulgenud oma uksi, kõndinud läbi ämmaemandakooli toast, apteekrihärra toast ja toimetulemise toast. Ja nüüd märkab ta, et on kogemata kaasa toonud oma tütretütre, kes ei mõista, millisesse tuppa ta on jõudnud ning kes pulmakellade all ilusti küsib, et mille jaoks neid  mehi maailmas vaja läheb.“

Raamatu stiil on põhjamaiselt karge ja napp.  Autor  tunneb väga hästi oma materjali.  Näiteks ämmaemanda tegevuse kirjeldus sünnitusel on suisa füüsiliselt tajutav ja ebamugav lugeda. Fotograaf Lahja piltide ilmutamise kirjeldus on samuti tehniliselt äärmiselt täpne.

Soome perekonnasaagasid on ennegi loetud. Eeva Joenpelto kolmest  raamatust koosnev saaga  või Kjell Westö „Kus kõndisime kunagi“. Kinnuneni raamat võlub just ausa teemakäsitluse ja huvitava ülesehituse poolest 

Väga hea tõlge ja  mõnus lugeda.