Andrus Kasemaa "Minu viimane raamat"

Andrus Kasemaa

„Minu viimane raamat“

Kirjastus Varrak 2014

168 lehekülge

Olen nüüd lugenud kaht Andrus Kasemaa raamatut, ega tal proosaraamatuid rohkem olegi. Lisasin autori nüüd oma lemmikkirjanike hulka.

Mulle meeldis „Minu viimane raamat“ väga, kuigi tuttav, kes mulle selle laenutas, ütles, et ah, üks igavene soigumine.

Minu jaoks uudne, üllatav, nauditava sõnaseadmisega romaan. Selline raamat, mida lugedes ei tea, kuhu välja jõuad.

Raamat algab  pudeliposti kirjadega  Sigridile:

Lk. 7 „Pudelipost. See on nagu sõnumi saatmine kosmosesse. Lootusega, et keegi sind loeks. Minu üksindusest saadetud kirjad . sest üksindust ma siin saarel tunnen. Väga .eriti talvel. Siis on kõige raskem. Kõnnid ja kõnnid juba mitmendat tundi. Aina tühjemad lahed. Aina nukramad. Tuulgi tõuseb Pimeneb. Kisub vist tormikas. Kauged metsased neemed kaovad uttu. Võimsad metsikud rannad nagu kuskil Californias. Pikad liivased. Ma ei ole seal käinud, aga ma „Santa Barbarast“ kunagi telekast nägin. Iga järgmine lahesopp on aina üksikum ja tühjem. Merekaerad tuules ja mina ühes nimetus abajas. Istumas. Ei ühtegi kirja. Nukker ja näljane. Kurvastuse laht peaks olema nende nimi ja Igatsuste neem. Ja Üksinduse saar.“

Lk. 8 „Olen kuulnud vaid kahest kirjast, mis siit meie rannast on leitud.

……

Teine kiri leiti siit natuke eemal. Selle oli kirjutanud 23 –aastane Sigrid Rootsist. Ta pudel jõudis me randa ja keegi leidis selle. Sigridi vanemad peavad restorani. Ja ise õpib ta ülikoolis kirjandust. Ju talle meeldib kirjandus. Ega mingi tavaline Rootsi flicka polekski selle peale tulnud, et võiks pudeleid merre loopida. Temaealised loobivad ainult tühje pudeleid merre, aga tema pani kirja ka sisse. Ju talle meeldib kirjutada.“

(Miks ma nii palju ja pikki tsitaate panen. Vanasti kui enamus raamatuid koju ostsin, sain iga hetk riiuli  juurde minna ja köite lahti lüüa. Nüüd kui lugemisvara laenutan, seda võimalust enam ei ole. Kui soovin raamatu hõngu uuesti tunda, loen tsitaati ja tunnengi.)

Kirjad Sigridile e. 1/3 raamatust on  fantaasiaküllane lugu haakrikukorjaja elust saarel.  Haakrik :murd. mere poolt randa uhutud hukkunud laevade vara.

Sellel saarel, selles elus, millest  jutustaja unistab ja Sigridile kirjutab, on väljamõeldud vanaisa,  laevaköitest tee, haakrikurestoran  ja  palju merd. On ka Sigridi ja jutustaja väljamõeldud lapsed, kes kannavad laevade nimesid: Sydgard, Glyfada, BBC Thames, Leopard Moon.

Minu jaoks oli see osa raamatust nagu muinasjutuline poeem proosas.

Edasi tunnistab jutustaja, et see haakriku värk ja vanaisa mere ääres on väljamõeldised ja räägib loo oma lapsepõlvest, kooli- ning ülikooliajast.  Siin on juttu vaesusest, koolikiusamisest, sõjaväeteenistusest ja ülikoolis ajaveetmise mõttetusest. Vaesusest eesti moodi, mida häbenetakse, mitte nagu Bove jutustuses „Minu sõbrad“, milles vaene olla oli lihtsalt üks olemise viis.

Jutustaja uuristab halastamatult oma hinges ja ei jäta midagi avaldamata, selles osas on palju kurbust ja hingelist ahistust, aga ka igatsust parema elu järele.

Lk. 108. Kui ma olin laps, siis ma lugesin kord kõik oma kehavead üle, sest mul oli kõrini, et mul neid nii palju on. Ma otsustasin nad üle lugeda ja selle kaebusega Jumala ette minna. Ja ma sain kokku seitse viga. Ja ma pidasin üksi valjusid monolooge Jumalaga, et miks sa nii koledaks oled mu loonud, Jumal! Ma olin nagu väike Iiob talu heinaküünis ja hädaldasin, miks ta mulle neid vigasid vähem ei võinud külge pookida, sest kui ma teistel, oma klassikaaslastel neid salaja tunnis üle lugesin, siis ei leidnud ma midagi sellist, mida minul kõike kuhjaga oli, sest minul algas kõik juba sündimisega. Juba mu sündimisega läks viltu. Nagu ainult Ida-Euroopas võis vaid juhtuda, et lapsed jäid sündimata, sest vene mutil oli vaja minna telekat vaatama.“

Raamatu lõpp pöörab korraks jälle kõik pea peale. Mine sa võta kinni, mis see nüüd oligi, aga väga hea raamat, kindel see.