Rachel
Joyce
„Harold
Fry uskumatu palverännak”
Tõlkinud
Riina Jesmin
Kirjastus
Varrak 2015
264
lehekülge.
Raamatu
pealkiri on tõenäoliselt laenatud Byroni
„Childe Haroldi palverännakust. Isegi kui ma seda koolis õppisin, ei mäleta
enam midagi, pean pisut uurima.
Väga hea
raamat. Kirjutasin sellest pisut filmi „45 aastat“ all, et sarnanevad. Raamatu
abielupaar on abielus olnud 47 aastat ja lugu saab samuti alguse kirjast, ka
siin pöörleb tegevus konflikti ümber, mis on alguse saanud minevikus.
Raamat
meeldis mulle kordi rohkem kui film.
Ei
tea, kas palverändurid juba käivad seda marsruuti!
Vana
mehe Haroldi palverännaku kirjeldus on peaaegu uskumatu, ikkagi 3 kuud
teel ja ligi 1000 km ilma igasuguse
matkavarustuseta. Tundub ebareaalne, et mees, kes tema abikaasa sõnutsi tavaliselt kõndis ainult autoni sihtpunkti jõuab, Aga mida lehekülg edasi, seda
rohkem elad peategelasele kaasa ja hakkad uskuma, et vaatamata kõigile
raskustele Harold jõuab kohale. Tema tahe ja usk on kaasahaaravad. Harold kogeb rännakul vahelduvalid tundeid, kord on need suisa ülevad ja pidulikud, siis jälle leiab mees end äärmises masenduses. Teel olles elab ta uuesti
läbi lapsepõlve, nooruse, abielu, hindab ümber seisukohti ja loobub mõtetest, mis pikka aega tema
elu on mürgitanud.
Stiilinäide
lk. 43 „Küllap ta oli koos Queenie’ga
lugematuid kordi seda teed sõitnud, ja ometi ei mäletanud ta seda maastikku.
Ilmselt oli tal päevakava ja õigeks ajaks sihtkohta jõudmisega nii palju
tegemist, et maa autoakende taga polnud midagi muud kui üksainus laiuv rohelus,
taustaks üksainus mägi.Elu oli sootuks teistmoodi, kui sa sellest läbi
kõndisid. Nõlvalünkade vahel lainetas ruudumustrilisteks põldudeks nikerdatud
ning kõrgete hekkide ja puudega vooderdatud maa üles ja alla. Harold pidi
seisatama, et vaadata. Oli nii palju rohelise varjundeid, et Harold muutus
alandlikuks. Mõni oli peaaegu sametjalt sügavmust, mõni nii hele, et sarnanes
kollasega. Kaugel tabas päikesekiir mööduvat autot, võib-olla akent, ja valgus
väreles küngaste kohal nagu langev täht. Kuidas ta küll varem seda kõike ei
näinud?“
Raamatu
teine peategelane on Haroldi abikaasa Maureen, kes esiti tundub mehe suhtes
ülekohtune (tõeline nõid!). Raamatu kulgedes saab lugeja konfliktile
abielupaari vahel jälile ja nii kriitiline enam ei ole.
Liigutav
on see, kuidas Harold teekonnal mõtleb: „Maureenile oleks see meeldinud“ või
Maureenile suveniire ostab ja talle helistab. Paralleelselt Haroldi
rännakuga lubab autor lugejal jälgida
Maureeni. Kui alguses valdab naist viha, siis vähehaaval hakkab ta Haroldist
puudust tundma, teda koju ootama ja tema palverännakut toetama. Ka naine käib mõtetes läbi nende kooselu ja
hindab asju ümber. Kui Maureen Haroldit palverännakul kohtab, siis ei näe ta
enam vana ja tüütut meest, vaid seda noormeest, kes ta kunagi ära võlus.
Kuigi
Haroldi teekond algab ja viib ta vana sõbranna ja töökaaslase, haigusest
räsitud Queenie Hennessy kuhtunud
keha juurde, on tema palverännak ühtlasi teekond iseendani
ja Maureenini. Raamatu lõpus on Harold hoopis teine mees, kui see, kes retke
alustas.
Autori
rahulik poeetiline jutustamisviis peene briti huumoriga loob meeleolu ja hoiab
lugeja huvi jäägitult raamatu küljes. Haroldi tegemised lähevad lugejale
südamesse, esimesest leheküljest alates.
Meisterlikult
kirjutatud raamat, autor teab, kuidas äratada lugejas kaastunnet ja panna kaasa elama
ühe vana mehe tegemistele, nii et see mõjub hoopis innustavalt.
Raamatu
fenomeni võiks ehk seletada sellega, et see on lugu lihtsatest inimestest.
Peategelane, pealegi üpris vana inimene, võtab ette uskumatuna tunduva
palverännaku ja käib selle raskuste kiuste lõpuni. See innustab, tähendab ka
mina tulen toime oma eesmärkidega, kui seda vaid väga tahan ja pihta hakkan.
Miski pole võimatu, kui seda väga tahta.
Loodan
on, et eesti keelde trükitakse ka raamatu järg, lootusetu armastuse lugu „The
Love Song of Miss Queenie Hennessy”. Natuke kardan ka seda raamatut, kas
Haroldi elu Maureeniga on raisatud elu, kas Harold oleks võinud ka Queeniet
armastada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar