Arthur Japin "Võrratu puudus"

Arthur Japin

„Võrratu puudus“

Tõlkinud Kerti Tergem

Kirjastus Verb 2012

328 lehekülge

Raamat oli mul ilmumisajal kahe silma vahele jäänud. Nüüd haarasin raamatukogust planeerimatult kaasa, otsustavaks sai üks lõik tutvustusest:

Hollandi kirjaniku romaan viib lugeja 18. sajandi Veneetsia teatritesse, Põhja-Itaalia maamõisa aiapidudele, aga ka Amsterdami anatoomiateatrisse ja naistevanglasse.

Nüüd siis tean, et Arthur Japin oli 2012 aastal  festivali Head Read külaline ja temalt on eesti keeles 2008.a.  ilmunud "Suur Maailm"  LR 9/10 2008. See peaks mul isegi riiulis olema, aga lugemata. Menuka hollandi kirjaniku sissevaade lõbustusparki, kus kääbuskasvu inimesed, liliputid, peavad veetma kogu oma elu, pakkudes meelelahutust normaalkasvu inimestele. Ajalootraagika tabab väikesi inimesi niisama rängalt kui suuri.

Nüüd loen, sest autor kirjutab kaasakiskuvalt. Loetud raamatus on seisukohavõtte ja mõtteid, mis ärgitavad pikemalt mõtlema ja mõnes mõttes võiks see olla eneseabi raamatki.

Veneetsia teatritest, maamõisa aiapidudest ja Amsterdami anatoomiateatrist on raamatus juttu, aga rohkem on see ühe naise- Lucia- romaan.

Peategelane ja pealkiri on laenatud ajaloolise südametemurdja Giacomo Casanova autobiograafiast, tema „Histoire de ma vie" (ca 3700 lehekülge ) on veel tänapäevalgi loetav  armastuskunsti käsiraamat, millest on materjali ammutanud Arthur Schnitzler, Sandor Marai, Andrew Miller ja paljud teised.

Autor kasutas Lucia loo rekonstrueerimiseks Casanova memuaare ja arhiivimaterjale.

Sisust: 17 aastaselt armub Giacomo endast kolm aastat nooremasse Luciasse, kel on üksainus puudus, võrratu puudus, ta on liiga noor. Õnnetul kombel jääb neiu rõugetesse ja tema ilu varjutavad armid. Lucia lahkub kodunt ja palub Giacomole öelda, et leidis teise. Siit saab alguse Lucia ellujäämise lugu. Kuna väga mitmetesse ametitesse Luciat välimuse tõttu ei võeta, saab temast prostituut Amsterdamis, selles ametis ei ole armid takistuseks.

Kui Giacomo Casanova, nüüd juba tuntud võrgutaja, Amsterdami saabub, on Luciast saanud alati loori taha peituv salapärane hästi tasustatud kaaslane rikastele meestele. Nad suhtlevad ja jagavad armastust, kuid Giacomo ei tunne Luciat ära. Lucia näitab end Giacomole kehvas lõbumajas kehvas riietuses ja loorita. Kohtumise kohta kirjutab Casanova oma memuaarides, et naine oli mitte ainult inetu vaid suisa jälestusväärne ning tunnistab, et Lucia on üks kahest naisest, kellele ta on kannatusi tekitanud. Lucia sõidab Ameerikasse Hollandit külastanud ärimehega ja abiellub.

Lucia prototüüp itaalia seikleja Giacomo Casanova esimene armastus Lucy Jameson maeti 1802 a. New Yorgis.

Nii et lõpp hea, kõik hea. Lucia oli tark naine, kes õppis oma elu juhtima ja kes oma puudust kasutas eelisena.

Eelkõige on tegemist armastusromaaniga. Peategelane  jõuab raamatu lõpus arusaamisele, et mitte saada vaid anda, teeb õnnelikuks. Õnne valem ei peitu selles kui sind armastatakse vaid selles, kui sa ise armastad.

Aga raamatus on teisigi arutlusi, mis köidavad. Järgnev on minu lemmiklõik. Pean ennast tolerantseks ja sallivaks. Autoril on sallivusest hollandlaste näite varal oma ettekujutus ja see pani mind mõtlema, kas mu tolerantsus on ikka ehtne sallivus.

Lk. 224 Hollandis käituti teistmoodi. See on väike maa, kus inimesed elavad tihedasti koos. Massist eristumiseks tahab igaüks olla teistsugune kui tema naaber. Kuna siinsed inimesed pööravad nii palju tähelepanu oma individuaalsusele, oma eripära mitte ei varjata viisakusest, vaid just rõhutatakse, iseäranis võõraste ja uustulnukate ees. Teise inimese omapära valguses võib pilt omaenese täisuslikkusest suuresti selgemaks saada. Teistsuguste suhtes ollakse sallivad, kui see on silmaga nähtav. Selles mõttes olid armid mulle kergenduseks. Neile osutati ja neist räägiti avalikult, mitte üksnes omavahel, vaid ka minu endaga. Inimesed, keda ma üldse ei tundnud ja esimest korda kohtasin, esitasid lugematu hulga isiklikke küsimusi, nii minu armide põhjuse kui ka mure kohta, mida need mulle pidid põhjustama, just nagu proovinuks igaüks minu teistmoodi olekust võimalikult täpset ülevaadete saada. Ma oletasin, et see on tolle kuulsa sallivuse üks kõrvalmõjusid, mis kõiki neid suuri vabamõtlejaid siin köitis, ent see tegi mind häbelikuks ja ma vajasin hollandlaste avatusega harjumiseks aega.

Seepärast ei näinudki ma kohe läbi seda, mida hollandlased ise juba ammuilma teadsid-et sallivus on midagi muud kui omaksvõtt, jah, pigem vastupidi, ning et seesugune talumine on samal ajal nutikas allasurumise viis. Kellegi, kellesse sa suhtud kui omasugusesse, võtad sa omaks tingimusteta ja alatiseks. Ent andes kellegi teada, et sa teda talud, annad sa sama hingetõmbega mõista, et ta on tegelikult tülinaks nagu painav valu või ebameeldiv hais, millest sa oled valmis ajutiselt eemale astuma. Sallivuse all peidab end ähvardus: salliv meel võib iga hetk pöörduda vastupidiseks. Kui sind on juba kord paika pandud, siis oodatakse, et sa ka kenasti oma kohale jääd, kandes selget loetavat silti  nagu kihvtipudel apteegiriiulil. Ma kahtlustan, et see ongi tegelik põhjus, miks hollandlastele meeldib isikupära ja iseteadlikkus. See aitab neil paigutada kõike võõrast ja teistsugust arusaadavatesse ja üksteisega võrreldavatesse kategooriatesse, täpselt samamoodi, nagu nad lõbustavad ennast avalike naiste ja hobuste kõrvutamisega.“

Juba selle lõigu järgi ütlen ma, kui hea tõlge.

Toon siin ära ka siis selle viidatud avalike naiste ja hobuste võrdluse, mis autori järelsõna kohaselt on pärit kaheksateistkümnenda sajandi keskpaiga talupojajutustusest.

Lk. 223 „Hollandis võrreldi hoorasid hobustega. Öeldi, et voorimehe setukad on tänavahoorad, kes usinalt tööd rügavad. Veohobusteks peeti pordumajades ja õnnemängusaalides kükitavaid kiisukesi. Kaariku või tõlla ette rakendatavad hobused olid niinimetatud kambrilinnud ja salajaste bordellide libud, kes pidasid end teistest paremateks. Ning ratsahobused lasid ennast ülal pidada, peaaegu et ausalt, nagu abielunaised.“

„Võrratu puudus“  on mehe kirjutatud raamat naisest ja naistele.