„Võrratu
puudus“
Tõlkinud
Kerti Tergem
Kirjastus
Verb 2012
328
lehekülge
Raamat oli mul ilmumisajal kahe silma vahele jäänud. Nüüd haarasin raamatukogust planeerimatult kaasa, otsustavaks sai üks lõik tutvustusest:
Hollandi kirjaniku romaan viib
lugeja 18. sajandi Veneetsia teatritesse, Põhja-Itaalia maamõisa aiapidudele,
aga ka Amsterdami anatoomiateatrisse ja naistevanglasse.
Nüüd
siis tean, et Arthur Japin oli 2012 aastal festivali Head Read külaline ja temalt on eesti keeles 2008.a. ilmunud "Suur Maailm" LR 9/10 2008. See
peaks mul isegi riiulis olema, aga lugemata. Menuka hollandi kirjaniku sissevaade lõbustusparki, kus kääbuskasvu
inimesed, liliputid, peavad veetma kogu oma elu, pakkudes meelelahutust
normaalkasvu inimestele. Ajalootraagika tabab väikesi inimesi niisama rängalt
kui suuri.
Nüüd
loen, sest autor kirjutab kaasakiskuvalt. Loetud raamatus
on seisukohavõtte ja mõtteid, mis ärgitavad pikemalt mõtlema ja mõnes mõttes
võiks see olla eneseabi raamatki.
Veneetsia
teatritest, maamõisa aiapidudest ja Amsterdami anatoomiateatrist on raamatus juttu, aga rohkem on see ühe naise- Lucia- romaan.
Peategelane
ja pealkiri on laenatud ajaloolise südametemurdja Giacomo Casanova
autobiograafiast, tema „Histoire de ma vie" (ca 3700 lehekülge ) on veel
tänapäevalgi loetav armastuskunsti
käsiraamat, millest on materjali ammutanud Arthur Schnitzler, Sandor Marai,
Andrew Miller ja paljud teised.
Autor
kasutas Lucia loo rekonstrueerimiseks Casanova memuaare ja arhiivimaterjale.
Sisust:
17 aastaselt armub Giacomo endast kolm aastat nooremasse Luciasse, kel on
üksainus puudus, võrratu puudus, ta on liiga noor. Õnnetul kombel jääb neiu rõugetesse ja tema
ilu varjutavad armid. Lucia lahkub kodunt ja palub Giacomole öelda, et
leidis teise. Siit saab alguse Lucia ellujäämise lugu. Kuna väga mitmetesse ametitesse
Luciat välimuse tõttu ei võeta, saab temast prostituut Amsterdamis, selles
ametis ei ole armid takistuseks.
Kui
Giacomo Casanova, nüüd juba tuntud võrgutaja, Amsterdami saabub, on Luciast
saanud alati loori taha peituv salapärane hästi tasustatud kaaslane rikastele
meestele. Nad suhtlevad ja jagavad armastust, kuid Giacomo ei tunne Luciat ära.
Lucia näitab end Giacomole kehvas lõbumajas kehvas riietuses ja loorita.
Kohtumise kohta kirjutab Casanova oma memuaarides, et naine oli mitte ainult
inetu vaid suisa jälestusväärne ning tunnistab, et Lucia on üks kahest naisest, kellele ta on kannatusi tekitanud. Lucia sõidab Ameerikasse Hollandit külastanud ärimehega ja abiellub.
Lucia
prototüüp itaalia seikleja Giacomo Casanova esimene armastus Lucy Jameson maeti
1802 a. New Yorgis.
Nii
et lõpp hea, kõik hea. Lucia oli tark naine, kes õppis oma elu juhtima ja kes
oma puudust kasutas eelisena.
Eelkõige on tegemist armastusromaaniga. Peategelane jõuab raamatu lõpus arusaamisele, et mitte saada
vaid anda, teeb õnnelikuks. Õnne valem ei peitu selles kui sind armastatakse
vaid selles, kui sa ise armastad.
Aga
raamatus on teisigi arutlusi, mis köidavad. Järgnev on minu lemmiklõik. Pean
ennast tolerantseks ja sallivaks. Autoril on sallivusest hollandlaste näite
varal oma ettekujutus ja see pani mind mõtlema, kas mu tolerantsus on ikka
ehtne sallivus.
Lk.
224 Hollandis käituti teistmoodi. See on
väike maa, kus inimesed elavad tihedasti koos. Massist eristumiseks tahab
igaüks olla teistsugune kui tema naaber. Kuna siinsed inimesed pööravad nii
palju tähelepanu oma individuaalsusele, oma eripära mitte ei varjata
viisakusest, vaid just rõhutatakse, iseäranis võõraste ja uustulnukate ees. Teise
inimese omapära valguses võib pilt omaenese täisuslikkusest suuresti selgemaks
saada. Teistsuguste suhtes ollakse sallivad, kui see on silmaga nähtav. Selles
mõttes olid armid mulle kergenduseks. Neile osutati ja neist räägiti avalikult,
mitte üksnes omavahel, vaid ka minu endaga. Inimesed, keda ma üldse ei tundnud
ja esimest korda kohtasin, esitasid lugematu hulga isiklikke küsimusi, nii minu
armide põhjuse kui ka mure kohta, mida need mulle pidid põhjustama, just nagu
proovinuks igaüks minu teistmoodi olekust võimalikult täpset ülevaadete saada.
Ma oletasin, et see on tolle kuulsa sallivuse üks kõrvalmõjusid, mis kõiki neid
suuri vabamõtlejaid siin köitis, ent see tegi mind häbelikuks ja ma vajasin
hollandlaste avatusega harjumiseks aega.
Seepärast ei näinudki ma kohe
läbi seda, mida hollandlased ise juba ammuilma teadsid-et sallivus on midagi
muud kui omaksvõtt, jah, pigem vastupidi, ning et seesugune talumine on samal
ajal nutikas allasurumise viis. Kellegi, kellesse sa suhtud kui omasugusesse,
võtad sa omaks tingimusteta ja alatiseks. Ent andes kellegi teada, et sa teda
talud, annad sa sama hingetõmbega mõista, et ta on tegelikult tülinaks nagu
painav valu või ebameeldiv hais, millest sa oled valmis ajutiselt eemale
astuma. Sallivuse all peidab end ähvardus: salliv meel võib iga hetk pöörduda vastupidiseks.
Kui sind on juba kord paika pandud, siis oodatakse, et sa ka kenasti oma kohale
jääd, kandes selget loetavat silti nagu
kihvtipudel apteegiriiulil. Ma kahtlustan, et see ongi tegelik põhjus, miks hollandlastele
meeldib isikupära ja iseteadlikkus. See aitab neil paigutada kõike võõrast ja
teistsugust arusaadavatesse ja üksteisega võrreldavatesse kategooriatesse,
täpselt samamoodi, nagu nad lõbustavad ennast avalike naiste ja hobuste
kõrvutamisega.“
Juba selle lõigu järgi ütlen ma, kui hea tõlge.
Toon
siin ära ka siis selle viidatud avalike naiste ja hobuste võrdluse, mis autori
järelsõna kohaselt on pärit kaheksateistkümnenda sajandi keskpaiga talupojajutustusest.
Lk.
223 „Hollandis võrreldi hoorasid
hobustega. Öeldi, et voorimehe setukad on tänavahoorad, kes usinalt tööd rügavad.
Veohobusteks peeti pordumajades ja õnnemängusaalides kükitavaid kiisukesi. Kaariku
või tõlla ette rakendatavad hobused olid niinimetatud kambrilinnud ja salajaste
bordellide libud, kes pidasid end teistest paremateks. Ning ratsahobused lasid
ennast ülal pidada, peaaegu et ausalt, nagu abielunaised.“
„Võrratu puudus“ on mehe kirjutatud raamat
naisest ja naistele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar