David Foenkinos. "Mälestused"

David Foenkinos.

„Mälestused“

Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus.

Kirjastus Tänapäev 2015

215 lehekülge.

Ma ei ole mõnda aega lugenud nii head raamatut vanadusest. Neid on olnud, aga ma ei mõtle praegu sellist raamatut, kus vanad inimesed jutustavad oma elust, vaid raamatut sellest, kuidas vanadus kõrvalt paistab.

Teema on mulle aktuaalne mitmel põhjusel. Esiteks ei ole minu enda vanadus enam lõpmatult kaugel ja teiseks on teiste inimeste vanadus mulle lähemal kui kunagi varem. Oma vanavanemate vanadust ei pannud ma tähelegi, vanaisa ja vanaema olid vanad, nii oligi loodud. Nüüd on vana minu ema, vanem kui minu vanavanemad omal ajal.

Olen lugenud sandwich generatsioonist, see on vanusegrupp, kellel on kohustusi eakate sugulaste, enamasti oma vanemate ees ja samuti ootavad neilt tuge lapsed lastelaste kasvatamisel. Lisaks isiklikud  pensioni, tervise ja töölt kõrvaljäämise mured. Minu jaoks on 60+ selline sandwich iga.

David Foenkinose „Mälestustes“ jutustab nimetu lapselaps, noor mees, suure soojuse ja empaatiaga oma vanavanemate ja vanemate elus. Raamatust ei puudu ka jutustaja lapsepõlv, noorusaeg, kirglik noorusarmastus ja abielu. Igaühele midagi.  Romaan on nagu suur puzzle, jutustaja  mälestuskildudest saab kokku köitva perekonnaloo, millele on vahele pikitud tuntud isikute (Alzheimer, Freud, Mastroianni) ja kõrvaltegelaste mälestuskilde.

Kirjutatud on ausalt ja sügava elutarkusega, raamatut loed ootusärevuse ja ehmatava paralleelide äratundmisega oma elust.

Jutustaja on liigutatud vanaisa surmast ja näeb kõrvalt oma isa pensionile jäämist, näeb kui kiiresti inimene unustusse langeb ja väärikuse ning elurõõmu kaotab. Noorte maailm on vanade maailmast nii erinev ja kauge, et raske on leida teemasid, millest vanadega rääkida, sestap on kergem kõrvale hoida. Jutustaja on kiindunud oma vanaemasse, kes paigutatakse vanadekodusse, surma eesruumi, nagu jutustaja nimetab.

Raamat on köitev, nukra poeesia ja huumoriga. Soojust jagub just vanavanemate lugudesse, vanemate suhtes on jutustaja kriitilisem.

Jutustaja isa on pensionär, kui ema ka pensionile jääb vanemad lahutavad, hiljem kolivad küll taas kokku.

Lk. 29 “.… Nagu oleks põgenenud. Või kartnud. Aga ma ei saanud aru, mida. Isaga kahekesi jäämist? Ema armastas teda, asi polnud selles. Aga nüüdsest pidid nad mõlemad koos kodus olemas, kõik päevad ja ööd.“

Lk. 91  „Septembris ei pidanud ema enam kooli minema, esimest korda neljakümne aasta järel. Ta polnud arvanud, et keha võiks alluda sellisele harjumusele mingi rütmiga. Hommikupooliku oli ta veetnud kappe koristades, vanu raamatuid korrastades ja lõunasööki valmistades. Samal hommikupoolikul polnud isa mitte midagi teinud, mitte ainsatki liigutust. Ta istus justkui kangestunult televiisori ees ja vaatas telepoe ülekandeid….

Süngus oli saabunud kuidagi äärmiselt jõhkralt. Tavaliselt närib tühjus vargsi pikka aega ega tungi otse sisse.

…

Aastaid olid mu vanemad varjanud oma tüdimust tööga. Nüüd pidid nad silmitsi seisma elu endaga ja kummalgi ei olnud jaksu pettekujutelmi luua. „

Vanaema  nõustus laste pealekäimisel vanadekodusse minna, surma eesruumi nagu jutustaja nimetab.  Peategelase suhted vanaemaga on usaldavad ja soojad, kui vanaema vanadekodust põgeneb, leiab noormees ta üles ja teeb talle kingituse.

NB! Isegi raamatu kaanel kujutatud lehmal on vanaema ja noormehe sõpruses oma koht.

Lk. 22 „Saabus muutus. Mitte mingi suur tegu ega isegi otsus, kõigest pisike märk, mida vanaema laste pilgus tajus. Ta andis alla, märgates nende pilgus paanikat. Ta nägi ette, et ta pole enam ema, vaid koorem. Kas see ongi tõelise vanaduspõlve tähis? Kui meist saab probleem?“

Jutustaja enda abielus tekivad probleemid

Lk. 203 „Vastupidi Louise’le mõtlesin, et võib-olla selline ongi meie aja kangelane: mees, kes ärkab iga päev, et tööle minna; mees, kes hoolitseb oma lapse eest; mees ,kes plaanib perekondlikku puhkust; mees, kes tahab maamaksu või autokindlustuse õigel ajal ära maksta. Kurnavalt hullumeelne igapäevaelu nõuab kangelaslikkust.“

Marcello Mastroianni mälestuskillust: „Mälestused on nagu saabumine ja võib-olla ühtlasi ainsad asjad, mis kuuluvad tõesti meile.“  

Autos kuulavad lapselaps ja vanaema skandaalse prantsuse laulja ja laululooja  Serge Gaisbourgi laulu  „Je suis venu te dire Que je men vais“ ("Ma tulin sule ütlema, et lähen ära") :

Raamatu järgi on film tehtud, ma ei tea, kas lähen seda vaatama. Raamat oli niivõrd hea ja täiuslik. Aga võib-olla avab film raamatus lehekülje, mida ma ei märganudki.