Kazuo Ishiguro "Ära lase mul minna"

Kazuo Ishiguro

„Ära lase mul minna“

 nglise keelest tõlkinud Marja Liidja

Ersen 2015

340 lehekülge.

Kazuo Ishiguro "Never Let Me Go"  2005

Kõigepealt valdas mind imestus, et üks minu lemmikautoritest, „Päeva riismed“, „Mägede kahvatu terendus“, „Hõljuva maailma kunstnik „ ja „Nokturnid: viis lugu muusikast ja hämarusest“ autor, on sellise ulmeraamatu kirjutanud. Nüüd mind see enam ei hämmasta, sest Ishiguro viimane raamat, 2015 ilmunud „The Buried Giant“ kvalifitseerub samuti Fantasy kategooriasse.

Kõik Ishiguro raamatud on auhindadega pärjatud. Bookeri nominet on ta olnud korduvalt, kätte sai auhinna 1989.a. „Hõljuva maailma kunstni „eest. Minu jaoks on auhinnad näitajad, mille järgi saab lugemist valida.

Ega ma neist loetletud Ishiguro raamatutest palju ei mäleta, kuid seda küll, et nad meeldisid mulle väga. Meelde on jäänud emotsioon- melanhoolne ja kirgastav tunne, peategelaste väärikus, nende haprus ja haavatavus. „Päeva riismed" sisu on täpsemalt meeles tänu filmile. Mõtlen, kas sisu mäletamine ongi kõige olulisem, minu jaoks on tähtsam, kas raamat äratab emotsioone ja kutsub kaasa mõtlema. Kui ta seda teeb, ei ole narratiiv enam oluline, olen saanud oma loo.

Aga nüüd loetud raamatu juurde. Romaan  ilmus 2005.a, oli Bookeri  nominent ja mitmete teiste raamatuauhindade omanik.

Ennist nimetasin ulmeraamatuks, kuid see määratlus ei jää raamatut lugedes peale, nagu Harukami raamatute puhulgi, sest tõstetab teemasid, mis on aegadeülesed.

Midagi väga ulmelist raamatus ei olegi, kõik võib sama hästi toimuda ka juba siin ja praegu.

Tegevus toimub maalilises Hailshami internaatkoolis, kus kasvatakse kloonitud lapsi  ja valmistatakse neid ette elundi loovutamiseks. Jutustaja on 31 aastane Kathy, kes teeb mõtterännaku tagasi kooliaastatesse alates 13. eluaastast. Lapsed nagu lapsed ikka: mängud, õpingud, erilist tähelepanu pööratakse koolis loomingulisusele, hiljem saab teada, miks. Lapsi kasvatakse teadmises, et nad on erilised, kuid teadmisi sellest, mis neid ees ootab, jagatakse piiskhaaval. Kasvataja, kes näitab laste suhtes üles suuremat kiindumust ja avameelsust, peab lahkuma.  KathY meenutab ja otsib mälestustest, mis oli see, mida nende eest varjati ja millal nad hakkasid aru saama, mis neid ees ootab. Sõnad „elund“, „ loovutamine“ ja „hooldaja“ imbuvad nende ellu ja ka raamatusse sisse vähehaaval. 

Autor jutustab Kathy suu kaudu aeglaselt ja põhjalikult, kuid erilise intensiivsusega, tähtis tundub iga lause, mis lapsepõlves öeldi, iga pilk või zest, mis vahetati. 

Raamatus on pinevust, nii et lugedes tekib ebamugavustunne, kuigi õieti midagi ei juhtu.   

Sellel teemal oleks saanud kirjutada ka kriminaalromaani, teatav põnevus, pigem küll põnevuse aimdus, on selleski romaanis.

Nimetaksin raamatut pigem hoiatusromaaniks. Kirjanik kaitseb  moraalseid väärtusi, tõstetab küsimuse vastutusest tuleviku ees ja sellest, mida tähendab inimeseks olemine.

Minu jaoks vapustavalt sügav ja  intensiivne lugemiselamus.

Mõned stiilinäited:

LK. 165 „Kuigi enamik meist tuli “võimalike“ mõttele juba Hailshamis, oli meil tunne, et me ei tohi  seda arutada ja me ei teinudki seda- kuigi see teema oli meile niihästi põnev kui ka häiriv. Isegi Maamajades ei tehtud sellest juttu nagu millestki harilikust. Võimalike teema oli palju piinlikum kui näiteks seks. Samal ajal oli aru saada, et inimesed olid sellest lummatud- mõnel muutus see isegi kinnisideeks- ja seepärast kerkis teema aeg-ajalt pinnale, harilikult tõsistes vaidlustes, maailmas, mis oli meie omast sama kauge kui näiteks James Joyce.

Võimalike teooriate põhiidee oli lihtne ega tekitanud palju vaidlusi. See oli umbes niisugune. Kuna igaüks meist oli millalgi kopeeritud normaalse inimese järgi, pidi igaühel meist olema kuskil mudel, mees või naine, kes elab oma elu edasi. See tähendab, et vähemalt teoreetiliselt oli võimalik üles leida inimene, kelle järgi sa olid modelleeritud. Seepärast hoiti siis, kui käidi ringi omapäi-linnas, selvereis, transpordikeskuste kohvikuis- silmad lahti, et märgata „võimalikke“- inimesi ,kes võisid olla sinu ja su sõprade mudelid.“

Lõpus sõidab Kathy Norfolki, kohta, kus Hailshami  mütoloogia järgi on koht, kuhu veetakse kõik kadunud asjad.

 Lk. 338 "Ma mõtlesin prahist, puuokstes lehvivaist kiletükkidest, rannariba-taoliselt piki aeda kogunenud prügist ning sulgesin silmad, kujutledes, et siin on koht,kuhu oli randa uhutud kõik, mis ma olin lapsepõlvest peale kaotanud, ma seisan nüüd selle ees ja kui ootan küllalt kaua, ilmub silmapiiril põllu serva tilluke kogu ning kasvab vähehaaval suuremaks, kuni ma näen, et see on Tommy, ja ta lehvitab, võib-olla isegi hõikab. Fantaasia ei jõudnud sellest kaugemale-ma ei lasknud sel jätkuda- ja kuigi mööda mu nägu voolasid pisarad, ei nuuksunud ma ega kaotanud enesevalitsust. Ma lihtsalt ootasin natuke ja pöördusin tagasi auto poole, et sõita sinna, kus ma oleksin pidanud olema".

Raamatu järgi on tehtud film Never Let Me Go, osades Kathy- Carey Mulligan ("Eemal hukutavast ilmakärast") Tommy-  Andrew Garfield ja Ruth - Keira Knightley, režissöör Mark Romanek.

Pole filmi näinud ja sellest on mul kahju. Peaksin vist Pöffi ajaks Tallinnasse korteri üürima ja puhkuse võtma 

Raamatu pealkiri on laenatud Judy Bridgewater  laulust  Kathy lemmikkasetilt:

 "Never Let Me Go" (Judy Bridgewater)