Christoffer Carlsson "Nähtamatu mees Salemist".

Christoffer Carlsson

"Nähtamatu mees Salemist"

Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste

Tammeraamat 2015.

287 lehekülge.

1986.a. sündinud Rootsi autori raamat ilmus 2013 aastal. Raamatust  sai Rootsis bestseller ja autorile anti  2013.aastal Rootsi Krimikirjanike Akadeemia (Svenska Deckarakademin)  auhind parima rootsikeelse  kriminaalromaani eest. Carlsson on noorim autor, kes selle auhinna saanud. Vaatamata noorusele on autor kriminoloogiaprofessor ning Stockholmi ülikooli õppejõud.

Alates 2010 aastast on temalt igal aastal ilmunud üks kriminaalromaan, seega senini viis raamatut. Tammeraamat lubab raamatu tagaküljel, et eesti keeles ilmub Leo Junkeri sarja teine raamat 2015 aasta lõpus.

Leo Junkeri tutvustusest:  Pärast noorena kogetud traagilist juhtumit otsustab tundlik noormees Leo Junker, et temast saab politseinik. Junker asubki tööle sisejuurdlusbüroo detektiivina. Seal aga tõmmatakse ta salaoperatsiooni Gotlandi saarel, mis lõppeb katastroofiga – politseinik tulistatakse surnuks ja Leo käes on relv… Sellest hetkest alates puruneb Leo maailm. Edasi kõnnib ta läbi elu justkui närvilises uduvines, võideldes ärevushäirega ning kuritarvitades retseptiravimeid. Läbi raamatusarja otsib Junker tõde: mis ta saadeti Gotlandile, mis juhtus ta lapsepõlvesõbraga ning kuidas need juhtumid on omavahel seotud.

See ei ole traditsiooniline krimka. Raamatus kulgeb paralleelselt kaks lugu: lapsepõlvesõpruse ja -armastuse lugu minevikus ning olevikus mõrvalugu, mida teenistusest kõrvaldatud Leo Junker iseseisvalt  uurima hakkab.  Head lugeda mõlemad. Lapsepõlve lugu meeldis mulle enamgi, tuletas meelde Guillou  „Kurjust“, soovitasin raamatut ka oma lastele. Minevikku jagatakse raamatus tükkhaaval, nii et pildi saab kokku panna alles lõpus.

Juba Leo Junker  ise on ebatraditsiooniline „positiivne(?) kangelane:  psüühiliselt ebakindel tabletisõltlane.

Äärelinnas tapetakse prostituut, selline teema on pea igal krimikirjanikul, aga Carlsson läheneb loole isemoodi. Mõrv on taustaks, millel lugu hargnema hakkab.

Mõisted nagu „headus  ja kurjus“, „ohver ja kurjategija“ võivad seda raamatut lugedes kergesti vahetusse minna.

Jutustaja on Leo Juncker, peatükkide vahel kursiivkirjas on salapärase jälitaja, lapsepõlve kauge varju, päevik:

Stiilinäide lk. 7 Ma uitan su ukse taga, täpselt samamoodi nagu vanasti. Aga see ei ole sinu uks-ei, sind ei ole siin. Sind ei ole siin kaua olnud. Ma tean, sest jälitan sind. Siin olen üksnes mina. Ja õigupoolest ei ole siin mindki. Sa ei tunne mind. Mind ei tunne enam mitte keegi. Keegi ei tea, kes ma olen.

Sa tajud, et miski on valesti, et midagi on juhtumas. Sa mäletad aega, millest see jutt käib, kuid otsustad mälestused endas alla suruda. Või mis? Ma tean seda, sest olen täpselt samasugune nagu sina. Need harvad korrad, kui möödanik end argipäevas meenutab, tunned sa ära. Sa tunned need ära, kuid kõhkled, mis sellest oli tõsi ja mis mitte, sest aeg hägustab kõik.

Ma kirjutan seda selleks, et öelda sulle, et kõik, mida arvad, on tõsi, aga sugugi mitte sel moel, nagu sina ette kujutad. Ma teen seda selleks, et sulle kogu lugu ära rääkida.

Tundlik ja põnev kriminaalromaan.  Kas uus-skandinaavia?

Raamatu motoks on read Depeche Mode laulust  Strangelow: